Piksekaitsesüsteemi eiramine või iseenese tarkusest rajamine võib hoobilt maja võrra vaesemaks teha.

Katusel asuv lühike aktiivpüüdur n-ö läheb äikesele vastu. Allikas: AS Silman Elekter

“Inimeste huvi piksekaitsesüsteemide vastu muutub aktiivsemaks siis, kui meedias on taas uudised pikselöögist põlenud majadest,” tõdeb päästeameti juhataja asetäitja Ain Karafin.

Piksekaitsesüsteemide paigaldamisega tegeleva Multi-group OÜ projektijuhi Aivar Lillmanni sõnul on põhimõtteliselt kaks piksekaitsesüsteemil. Lihtsam ja tuntum on klassikaline nn Benjamin Franklini süsteem, kus kasutatakse varrast katusel, seinakinniteid,

8 mm ümarjuhti ja maandust. Materjaliks võib olla, kas ta on teras, alumiinium või vask. “Pikki vardaid nagu sügaval nõukogude ajal enam ei kasutata. Tänapäevane piksekaitsesüsteem kujutab endast vardakest, mis pööratakse 45 kraadi üles, et moodustuks kaitsenurk,” selgitab Lillmann klassikalise piksekaitse ehitust. Lisaks peab senise ühe asemel nüüd olema kaks allaviiku. Suuremal hoonel ei tohi allaviikude vahe ületada 20 meetrit. Kui maja mõõtmed on 15-20 meetrit, on soovitav teha allaviigud igast nurgast.

Teise tüübi moodustavad viimastel aastatel levivad aktiivpüüdurid, millel piisab ühest allaviigust. Loomulikult lisandub maanduskontuur.

AS Silman Elekter insener Sven Nirki kinnitusel põhineb aktiivpüüduri töö äikesepilve ja maapinna potentsiaalide vahe ära kasutamisel. Kui tavaolukorras on maapinna ja taeva potentsiaalide vahe null, siis äikese korral kujuneb erinevusest tulenev pinge, mida püütakse kanaliseerida lühimat teed pidi maasse.

Aktiivpüüduri varras on lühike, kuid erinevalt klassikalise varda passiivsest taeva poole sirutumisest toitub see potentsiaalide vahest. “Kuna äike liigub kiirusega 1 meeter millisekundis, siis iga millisekundi järel aktiivpüüdur, lühistub millega n-ö minnakse äikesele vastu ning suunatakse see maasse,” seletab Nirk.

“Eramuomanikele pakume nt klassikalist süsteemi ja aktiivpüüdurisüsteemi, mis on küll kallim. Poola päritolu Kalmari aktiivpüüduri materjali hinnaklass algab 12 tuhandest. Klassikalise süsteemi puhul maksavad materjalid koos töö ja dokumentatsiooniga 7-10 tuhat krooni,” tutvustab Lillmann võimalusi.

Ka Nirki kinnitusel on klassikaline piksekaitsesüsteem eramule soodsam. “Kõige odavam varras tagab siin kaitseraadiuse 32 meetrit, mis väiksema kinnistu puhul võib kogu krundi katta. Siin jääb maksumus 20 tuhande krooni kanti.”

Seevastu suurhoonetel (tehased, kõrghooned jne) osutub aktiivpüüduri kasutamine otstarbekamaks. Näiteks 100×200 meetrit tootmishoonele pandav aktiivpüüduriga piksekaitsesüsteem maksab koos paigaldusega Lillmanni kinnitusel umbes 100 tuhat krooni, klassikalise lahenduse puhul on kulu umbes 300 tuhat krooni.

“Suurte hoonete puhul muudab materjalikulu mitmete allaviikudega klassikalise lahenduse aktiivpüüdurist kallimaks,” kinnitab ka Nirk.

Piksekaitsesüsteemi vajalikkus arvutatakse Nirki sõnul iga maja puhul eraldi välja, lähtuvalt pikse tõenäosusest, hoone kõrgusest jne. Karafini sõnul sõltub vajadus piksekaitsesüsteemi järele asjaoludest ja selle määramisel on aluseks Vabariigi Valitsuse määruse nr 315 “Ehitisele ja selle osale esitatavad tuleohutusnõuded” N 37 “Piksekaitse” (27. oktoobrist 2004. a).

“Piksekaitsesüsteemi rajamine usaldage ikkagi projekteerijale ja paigaldamine spetsialistile,” viitab Karafin eeldustele, et süsteem äikese korral ka tõeliselt kaitseks.

Piksekaitsesüsteem vaid vähendab riski

Enese pikse eest kaitsmisel ei saa OÜ Multigrupp projektijuhi Aivar Lillmanni sõnul jääda lootma üksnes piksekaitsesüsteemile.

“Piksekaitse on rajatud ikkagi tõenäosusele, mis on mõlema levinud süsteemi puudus,” tõdeb Silman Elektri insener Sven Nirk.

Lillmanni sõnul on äikese meeliskohtadeks Eestis savipinnas ja karstialad, samuti veekogude ümbrus. Statistiliselt on tema kinnitusel kõige rohkem tabamusi Viimsi, Kakumäe, Rapla ja Saku kandis.

Päästeameti juhataja asetäitja Ain Karafin seob äikese aktiivsust pigem atmosfäärinähtustega ning paigutab selle EMHI pikaajalistele vaatlustele viidates eelkõige Lõuna-Eestisse.

Riskiteguritena (eriti piksekaitse süsteemi puudumise korral) toob Lillmann välja plekk-katused, korstnate plekk-kraed ja metallist katusedetailid.

Tänapäeval on piksekaitsesüsteem kõigi ühiskondlike hoonete puhul nõutav. Erinevalt tavaarusaamast on just tiheasustusega piirkonnas äikesetabamuse võimalus suurem, linnades neelavad löögi tavaliselt kõrghooned. Liiatigi nõuab piksekaitsesüsteemi rajamist enamik kindlustusfirmasid, mis on omakorda oluline laenu saamisel, osutab Karafin.

Originaalartikkel