Seadus lubab raamatupidamisdokumentides teha nii täiendusi kui ka parandusi.
Esimeses raamatupidamise seaduses, mis kehtis 2003. aastani, oli paragrahvis 14 nimega “Parandused” öeldud, et raha liikumist tõendavatel dokumentidel ei ole lubatud teha parandusi. Algdokumendid, s.o arved, tšekid, kviitungid, on raha liikumist kajastavad. Seadus keelas igasuguste paranduste tegemise, ja ei eristanud parandusi täiendustest: näiteks ostja nime hilisemast juurdekirjutamisest.
Riigikohus on mõnes arvepidamise ja maksudega seotud küsimuses olnud järeleandmatu, näiteks kulude dokumentaalse tõestamise vajaduses. Samas on ta aga ilmutanud mõistlikkust seal, kus maksuamet ja alamate astmete kohtud pole seda kas tahtnud või söandanud teha.
Kohtuasjas nr 3-3-1-26-02 tehtud otsuses leidis Riigikohus, et kuigi raamatupidamise seaduses keelati algdokumentide igasugune parandamine, polnud selline keeld mõistlik. Parandada ei tohtinud küll arvnäitajaid, kuid näiteks ostja nime või aadressi hilisem lisamine müügitšekile ei ole keelatud.
Alates 2003. aastast kehtib meil uus raamatupidamise seadus, mille koostamisel võeti Riigikohtu seisukohta ilmselt arvesse. Praeguse seaduse § 10 käsitleb kõiki raamatupidamisdokumente ja registreid parandamise seisukohast ühtmoodi.
Raamatupidamise alg- ja koonddokumentidel olevat informatsiooni ning raamatupidamiskirjendeid ei ole lubatud kustutada ega teha neis õienditeta parandusi. Ebakorrektne raamatupidamiskirjend parandatakse paranduskirjenditega, mis peab sisaldama viidet parandatava raamatupidamiskirjendi järjekorranumbrile. Kui parandus ei põhine algdokumendil, tuleb koostada parandust selgitav raamatupidamisõiend (parandusdokument).
Seega ei keela praegu kehtiv seadus ka algdokumentidel numbrite parandamist ja enam ei ole kohane tsiteerida Riigikohtu 2002. aasta otsust. Kui kohus tollal leidis, et mõistlik on seaduse teksti nõuetesse leebemalt kui täht-tähelt suhtuda, ei hakka nad praegu kindlasti otsustama, et nemad parandusi ei luba.
Dokumentide parandamisel tuleb ainult arvestada maksukorralduse seaduse § 57 lõikes 5 esitatud tingimusega, mida ei ole pärast seaduse kehtimahakkamisest 2002. aasta 1. juulil muudetud: maksuarvestuse dokumente ei või muuta viisil, mis ei võimalda nende esialgse sisu, samuti muudatuse tegemise aja kindlakstegemist. Seega tuleb numbri parandamisel vana ühe joonega maha tõmmata, mitte pastakaga uueks üle sodida.
Ülesoditud paberilt esialgse sisu kindlakstegemiseks võib küll CSI seeriaid vaadates meetodi leida, aga praktikas tuleb selline dokument tõenäoliselt kõlbmatuks tunnistada. Ja muidugi ei tohi unustada parandust õiendada.
