Seaduse muutmise eesmärk oli täpsustada ja täiendada 1999. aastal kehtestatud seadust. Muudatuse ettevalmistamisel arvestati Euroopa Komisjoni, Euroopa Sotsiaalõiguste Komitee, Eesti Haigekassa, Tööinspektsiooni ning Töökeskkonna Nõukoja liikmete ettepanekuid samuti ILO juhendmaterjale ja ILO töötervishoiu ja tööohutuse konventsiooni nr 155 2002. aasta protokolli materjale. Eelnõu töötas välja sotsiaalministeerium.
1.märtsil jõustunud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muudatused nõuavad tööandjalt veelgi suuremat tähelepanu pööramist ja meetmete rakendamist ohutu töökeskkonna tagamisele.
Seaduse muutmisega on osade sätete järgimine praktikas tehtud lihtsamaks, osade sätetega on välditud nõuete dubleerimist seaduses alamaktide nõuetega, osade muudatustega viiakse seadusesse seni viimata töötervishoiu ja tööohutuse raamdirektiivi 89/391/EMÜ nõuded.
Seni dubleeritult seaduses ja määruses „Tegevusaladele esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ olnud olulised töökoha ohutust sätestavad nõuded antakse ainult seaduses kui põhilises õigusaktis. Sellega seoses asendub ka mainitud määrus edaspidi uuega.
EL raamdirektiivi 89/391/EMÜ nõudeid silmas pidades on töötervishoiu ja tööohutuse seaduses sätestatud tööandja ennetustegevus, milleks on meetmete kavandamise ja rakendamisega vältida või vähendada terviseriske ettevõtte töö kõikides etappides, edendades töötaja kehalist, vaimset ja sotsiaalset heaolu. Oma sisult ei panda tööandjale otseseid kohustusi töökeskkonna parandamisel, vaid sätestatakse ennetava tegevuse põhimõtted. Seadus sätestab nüüdsest selgelt, et ennetustegevusega seotud meetmete rakendamise kulud kannab tööandja.
Täpsustati asjaolusid, mille puhul peab tööandja uuendama riskianalüüsi.
Kohustatakse tööandjat teavitama alaealist ja alla 15-aastase alaealise esindajat alaealise tööga seotud riskidest ning nende vältimise abinõudest.
Tööandjate ettepanekul pikendati töökeskkonnavolinike ja töökeskkonnanõukogu töötajate esindajast liikmete volitused kahelt kuni neljale aastale.
Lähtuvalt ILO 155 konventsiooni 2002. a protokollist antakse õnnetusohu ja õnnetusjuhtumi määratlused.
Uudsena kohustatakse tööandjat registreerima ka kõik nn „peaaegu pidi toimuma“ juhtumid – kus mingi avarii või juhtum asjaolude teisiti olles oleks võinud viia tööõnnetuseni.
Tööõnnetuseks ei loeta enam juhtumit, kui arst tuvastab, et tegemist oli töötaja terviseseisundi äkilise halvenemisega tööst või töökeskkonnast sõltumatult.
Täpsustati arsti poolt raskest või surmaga lõppenud tööõnnetusest teatamise korda. Tööandja vabanes tööõnnetuse raporti Haigekassale esitamise kohustusest, kes nüüd saab vajalikud andmed õnnetuse kohta Tööinspektsiooni andmebaasist.
Täpsustati ka tööinspektori õigusi ja kohustusi tööõnnetuse uurimisel. Inspektorile anti õigus nõuda tööandjalt täiendava uurimise läbiviimist ja tööõnnetuse või kutsehaiguse raporti muutmist juhul, kui ta tuvastab, et uurimine ei ole läbi viidud või raport ei ole koostatud nõuetekohaselt.
Täpsustatud töötervishoiu ja tööohutuse nõuetest kinnipidamist ja vastutust olukorras, kus töökohal tegutseb vähemalt kahe tööandja töötajad. Üldjuhul on töid korraldava tööandja kohustus teavitada oma ettevõtte tegevusega seotud ohtudest ja nendest hoidumise abinõudest teist tööandjat. Viimase kohustust on teavitada sellest oma töötajaid.
