Investorite meelitamine Eesti odava tööjõuga on läbi, näitab Database Central Europe’i tehtud tööjõu maksumuse uuring, mis hõlmas 12 Ida-­Euroopa riiki.

Tööjõukulu oli mullu Eestis tunduvalt suurem kui Lätis või Leedus, suurem ka Slovakkiast ja võrreldav Poola ning Tðehhiga, järeldub uuringust.

Tööjõukulu ühe indikaatori – palga – kasv on Eestis kiireim kui üheski teises Ida-Euroopa riigis. Viie aasta jooksul kasvasid palgad Eestis aastas keskmiselt 6,4%, mis on kaks korda enam kui Ida-Euroopa keskmine.

"Ei ole järjepidev strateegia loota sellele, et palgad ei tõuse," sõnas Nordea Panga analüütik Indrek Hinno. Tema sõnul on kulutused tööjõule kindlasti oluline osa siia investeerimise otsusest, kuid seda tuleb vaadata koosmõjus teiste teguritega. "Eesti üks präänik on kindlasti suhteliselt läbipaistev ärikliima ja euroopalik äriajamine, samas kui Läti ja Leedu ärikeskkonda võib pigem pidada natuke bütsantslikumaks."

Selle vastu, et tööjõukulud Eestis tõusevad, ei saa midagi teha, tõdes ASi Norma tegevjuht Peep Siimon. "Loomulikult tähendab see, kui maksud on kõrgemad, negatiivset konkurentsivõimele," lisas ta.

Kuigi ettevõtjad leiavad, et maksude alandamine aitab konkurentsivõimet tõsta, lausus rahandusminister Taavi Veskimägi, et praegu pole üldsegi halb, et meie maksukoormus on Läti ja Leedu omast suurem. Maksud lihtsalt laekuvad paremini, nominaalselt on maksubaas sama, lisas ta.

"Seal on maksukoorem küll madalam, aga valitsussektori kulud on eelarvepuudujäägi arvel kõrgemad ja sisuliselt finantseerivad nad tänaseid kulutusi järgnevate põlvkondade arvel, mis ei ole jätkusuutlik," sõnas Veskimägi, lisades, et Eestisse tõmbab investoreid just stabiilne majanduskliima, liberaalne majanduspoliitika ja euroopalik ärikultuur. Samuti on ka varimajanduse osakaal Eestis Veskimägi sõnul väiksem.

Kuigi Veskimägi on kindel, et päris välja ei sure siin ükski tööstusharu, vaid siinsed ettevõtted on kohanemisvõimelised, jääb tema jutust kõlama, et tööjõumahukatel ja vähe lisaväärtust loovatel ettevõtmistel tuleb ümber profileeruda.

Temaga on nõus ka majandusprofessor Jaak Leimann, kes märkis, et kindlasti on töömahukaid tootmisi, mis viiakse siit mujale. "Ma ei ütleks, et tööstusharu sureb välja, aga kusagil töötajate arv väheneb," sõnas Leimann. "See võib käivitada selle, millest oleme unistanud – et tootlikkus hakkab kasvama."

"Tõenäoliselt mingid tööstusharud surevad välja küll," tõdes ASi Klementi tegevjuht Toomas Leis. Ta lisas, et õmblustööstus on üks neist, mille liikumisest Eestist välja on palju räägitud. Seda sektorit mõjutab tööjõukulude suurenemine tugevalt – õmblemine on midagi, mida lõpuni mehhaniseerida ei saa, vaid inimtööjõu osakaal jääb alati suureks.

"Kindlasti siin kannatab toota ka tulevikus, küsimus on lihtsalt selles, mida toota," viitas Leis sellele, et siinsed firmad peaksid leidma oma niði. Tema sõnul ei ole kindlasti Eestis tulevikku neil lihtsatel asjadel, kus Eestisse tarnitakse materjal ja müüakse vaid inimtöö hinda. "Tuleb anda suuremat lisaväärtust ja spetsialiseeruda. Otsida tehnoloogiat ja oskusteavet mingi spetsiifilise toodangu lõikes," lausus Leis.

OÜ Enerpoint Saare tegevjuhi Erik Keerbergi sõnul oli määravaks põhjuseks, miks soomlastest omanikud tütarettevõtte just Eestisse tegid, turu lähedus ja tööjõu kvaliteet. "Läti ja Leedu on meie turust oluliselt kaugemal ja seal on teistsugune kultuur," sõnas Keerberg. "Kultuuride erinevus on asi, mis natuke hirmutab soomlasi – Eesti ja Soome on lähedased ja saadakse asjadest ühtemoodi aru, aga Leedu on pigem ikkagi slaavi kanti."

Mis saab odava tööjõu asemel Eesti tõmbenumbriks

Üheks võimaluseks on maksud

Maksud on üks võimalusi, kuidas Eestit atraktiivsemaks muuta, kuid oluline on ka teada, kus on kvaliteetne tööjõud ja kust seda juurde saab, et oleks suurem ja laiem baas tootmisel.

Oluline on inseneride olemasolu – tuleks mitte nii väga koolitada ärijuhte, vaid just insenere ja oskustöölisi. On vaja üldharitud inimesi, kes saaksid spetsialiseeruda. Inimesi on meil väga vähe ja mida rohkem tuua siia investeeringuid, seda defitsiitsemaks muutuvad teatud kvalifikatsiooniga inimesed ja seda kõrgemaks muutuvad nende palganumbrid.

Kui koolist pole kedagi võtta, siis tuleb ju kusagilt üle osta. Ka läänest siia tootma tuleval ettevõttel on lihtsam leida kogemustega inimene sealt, kust tootmine juba käib ja loomulikult ta on nõus rohkem maksma, kui meie täna maksame.

Valida Narva ja Saaremaa silla vahel

Eesti tulevikumudel ei saa olla see, et meil on madalad tööjõukulud ja väike lisaväärtus.

Peamine võti taandub tootlikkuse tõusule. Seda kangiga ei tõsta, vaid olulised märksõnad on esiteks haridus – alustades üldharidusest, lõpetades kutseharidusega.

Teiseks peab tööjõu pakkumine vastama majanduse nõudlusele.

Kolmandaks tuleb üle vaadata teadus-arenduspool. Riik ei pea siin olema ise sõudjaks, luues riskikapitali fondi, kuid ta peab olema tüürimeheks ja tegema keskkonna investoritele atraktiivseks.

Tuleb luua võimalused, et erakapital peaks tahtma riske siin võtta.

Eesti riik on nii väike, et me peame oma ressursid kontsentreerima kolmele-neljale läbilöögisektorile ja gaasi vajutama sinna. Tuleb otsustada, kas me peame ehitama Narva silla, kuna oleme tohutu transiidimaa, või kas peame ehitama Saaremaa silla, sest tahaks tõsiselt turismi arendada.

Ettevõtted investeerivad sinna, kus on inimesed ja infrastruktuur – pole mõtet investeerida Sirtsu sohu.

Konkurentsivõimelised on vallad, kes suudavad infrastruktuuri välja arendada.

Naiste nobenäppudele ei saa loota

Tööjõukulude kasvamine on normaalne, kuna oleme Euroopa Liiduga ühes katlas ja on loomulik, et konvergents toimib.

Oleme lähedal Põhjamaadele ja vaatame neile alt üles. Eks juhid vigurdavad ees ja armastavad suuri palku saada ja töölised järgi.

Kui Eestit võrrelda Läti ja Leeduga, siis nemad on Põhjamaa keskustest kaugemal ja on kogu aeg olnud meist mõnedes protsessides maas.

Et jääda konkurentsivõimeliseks, tuleb hakata tegema rohkem tarkusemahukat ja lisandunud väärtust sisaldavat toodangut, mitte ainult loota, et tööjõukulud on väikesed.

Üks asi on ju toota mingisugust valmis elektroonikat, teine asi panna lihtsalt mingeid juhtmeid kokku või teha üksikuid operatsioone. Tasapisi käivitub tööstuse kaasajastamine, struktuur muutub ja ei saa enam loota ainult naiste nobedatele näppudele.

Majandus peab vaba olema

Kui Rootsist või Soomest Eestisse tulla tootmisega, siis on eelisteks lähedus ja suurem kultuuriline sarnasus kui Poolas, Lätis või Leedus. Mugavam on tulla siia, kui minna veel kaugemale.

Kui hinnavahed lähevad väga suureks, siis liigutakse edasi odavamasse kohta, kuid kui suudame neid siin kinni hoida ja tõestada, et oleme konkurentsivõimelised, siis nad ära ei lähe.

Kindlasti on palju investoreid siia toonud majandusvabadus ja tuleb arutleda, kuidas seda säilitada. Väga lihtne see ülesanne ei ole.

Suur asi on ka koostöö meeldivus, alati ei ole asi ainult rahas.

Eesti on teistest Ida-Euroopa riikidest pisikesem ja võib-olla on meil need ümbrikupalga asjad rohkem korras, meil on sellega väga kõva töö tehtud.

Kui ümbrikupalkade osakaal väheneb, siis statistika läheb selle arvel ju suuremaks kogu aeg.