90 protsenti töötajaist, kes on sattunud töötervishoiuarst Annika Küüdorfi vastuvõtule, tänavad doktorit saadud info eest, ülejäänud kas naeravad nõuannete peale või ütlevad, et sellisel tervisekontrollil pole mingit mõtet. Mida arvata?
"Kui räägin, et silmade kaitsmiseks tuleb kaitseprille kasutada, siis enamasti öeldakse, et ah, nagunii ei juhtu midagi," räägib Küüdorf. "Aga kui firmas on juhtunud mingi õnnetus, näiteks autohoolduses mutter kellelegi silma lennanud, siis lõpetatakse töötamine ilma kaitseprillideta ning hakatakse kaitsevahendite vajalikkusesse uskuma ja neid kasutama."
Tervisekontroll vähemalt kolme aasta järel
Tööandja peab laskma oma töötajate tervist kontrollida mitte harvemini kui kolme aasta järel. Töötervishoiuarst annab hinnangu, millal inimene peaks tagasi tulema. "Kolme aasta pärast kutsume tagasi väga hea tervisega ja enamasti arvutiga töötavad töötajad, suurem osa peab kiiremini tulema," ütleb Küüdorf. Sageli on inimestel tervisega probleeme, mis ei pruugi olla tööst tingitud, küll aga võivad süveneda seoses tööga, mida nad teevad, mistõttu nende läbivaatus tuleb teha varem kui kolme aasta pärast.
Selle kohta pole Eestis standardit kehtestatud, milliste tööde tegijad milliseid uuringuid vajavad, aga vähemalt Viruplatsi Arstikeskus, kus dr Küüdorf töötab, püüdleb sinnapoole, et töötervishoiuarsti juurde tulnule tehtaks just need uuringud, mida tema töö iseloom ja ohutegurid vajavad. Näiteks keevitajale, kes on päevast päeva metallitolmu ja suitsu käes, on vaja teha kopsude uuringud, kõrgustes töötajail tuleb lisaks tavalisele kliinilisele vereuuringule kontrollida ka veresuhkrut, nägemist ja tasakaalu ning teha südame EKG. On juhtunud, et uuringute järel peab tõdema, et inimene ei sobi tervise tõttu oma ametisse, kuigi on seni hästi hakkama saanud. Näiteks I tüüpi diabeetikule on raske füüsiline töö ja töö kõrgustes vastunäidustatud, ta ei tohi olla ka professionaalne sõidukijuht.
Töötervishoiuteenuse osutajad pakuvad erinevaid teenuseid. Näiteks tehakse uuritavatele vereproov ja südame EKG-uuring, mõõdetakse vererõhk, kontrollitakse silmade ning luu- ja lihaskonna seisukorda, võidakse mõõta veresuhkru ja kolesterooli sisaldust jm. Kliendiga vesteldes püüab töötervishoiuarst saada võimalikult põhjaliku pildi uuritava eelnevatest haigustest, praegusest seisundist ja ohuteguritest, et siis vajadusel määrata lisauuringud. Näiteks külma käes töötajail tuleb teha uriinianalüüs, et saada pilt neerude seisukorrast, kemikaalidega kokku puutujail uuritakse lisaks verele ka maksanäitajaid. EKG-uuring tehakse alati, kui töötaja töökoormus on suur ja kui on tegemist vanema inimesega (üle 55 aasta).
Töötervishoiuarst esitab tööandjale tervisekontrolli otsuse: kas töötaja võib töötada sel ametikohal ja kui ei või, siis millised on vastunäidustused. Kui töötaja tervisega pole kõik korras, teatab arst tööandjale, milliseid töid ja millise koormusega võib töötaja teha. "Me ei kirjuta, et vererõhk on kõrge, vaid et see töötaja ei või teha rasket füüsilist tööd või et tuleks võimaldada tal pool päeva istudes ja pool päeva seistes töötada või et võiks vähendada töökoormust," selgitab Küüdorf. "Muidugi arutame selle kõik inimese endaga enne läbi." Tervisehäire puhul suunatakse patsient kõigepealt ravile ja kui see on edukas, saab inimene endistviisi edasi töötada.
Kõigile kõik ametid ei sobi
On ka olukordi, kus töötervishoiuarst on sunnitud teatama tööandjale, et inimene ei tohi töötada sel ametikohal, sest võib tööd tehes osutuda ohtlikuks nii endale kui teistele. Lõppkokkuvõttes on see otsus kasulik ka inimesele endale, ükskõik kui armas see amet talle ka pole. "Ma ei saa anda otsust, et inimene tohib töötada, kui esineb tõsine vastunäidustus töötamiseks. Ma riskin enda kui arsti maine ja litsentsiga, kui inimesega midagi juhtub," ütleb Küüdorf. "Töötervishoiuarsti eesmärk pole inimest töölt ära võtta. Tema eesmärk on, et inimene püsiks terve ja töövõimeline." Enamasti pole ka tööandja huvitatud töötaja lahtilaskmisest, ikka püütakse vastu tulla, näiteks vähendada koormust või muuta tööülesandeid.
Näiteks kui mees näeb vaid ühe silmaga, peab doktor tööandjale oma otsuses teatama, et see inimene ei või töötada kõrgustes, nt ehitusel tellingutel või kraanajuhina. Samas võib see inimene sobida hästi siseviimistlustöödele. Arst ei taha kellelegi keelata perele leiva teenimist, aga mõnikord tuleb tööd rabavale noorele mehele lihtsalt meelde tuletada, et kui ta endisel moel, ilma puhkamata edasi rügab, ei tarvitse teda pere jaoks enam ühel päeval olemas olla, sest süda ei pea pingele vastu.
"Oleme ikka püüdnud nii teha, et töötaja ei jääks tööst ilma. Kui tuleb töötaja seisukohast halb otsus, siis kindlasti peab arst ära seletama, miks see otsus on just selline," räägib Küüdorf. Paraku pole aga arstidel piisavalt aega, et patsientidele kõike selgeks teha. Patsiente võiks päevas olla 10−12, mitte rohkem, siis jõuaks ka süveneda igaühe probleemidesse.
Mõnikord peab Küüdorf oma patsientidele tõsiselt ütlema, et kui nad ennast ravima ei hakka, läheb tööandjale otsus töötamise keelamise kohta. "Siis lähevad ravile küll. Piitsa ja prääniku meetodit tuleb teinekord rakendada," ütleb Küüdorf. "Et tema saaks prääniku, pean ma piitsa andma. Et ei läheks nii nagu Lepiksoniga (poliitik ja ärimees Robert Lepikson sai 1. juulil 2006. a. järjestikku mitu infarkti, mille tagajärjel ta suri – toim)." Inimesed tahavad ikka töökohta ja tegelikult ka tervist säilitada, alguses saavad arsti peale küll pahaseks, kui see n-ö tüütut ravi või eluviisi muutust soovitab, pärast hakkavad aga mõtlema ja saavad asjast aru ning lõppkokkuvõttes on tänulikudki. Umbes kümnendik siiski lihtsalt vihastab arsti peale.
Küüdorfi hinnangul oskavad inimesed järjest rohkem välja tuua vaevusi, mis võivad olla nende tööst tingitud – näiteks selja- või randmevalusid. Mõnda vaevust ei osata aga siiski oma tööga seostada, olgu see ülepingest tekkinud peavalu või kõrgenenud vererõhk. Aga hea on seegi, et inimene üldse muutusi oma terviseseisundis märkab, küll siis arstiga koos arutades ka põhjusteni jõutakse.
Paljudel vale amet
Küüdorf on üsna palju pidanud tõdema, et inimene on valinud oma tervise seisukohast vale elukutse, aga ta ei pane seda süüks mitte neile inimestele, vaid haridussüsteemile. Kutsesuunitlust meil peaaegu pole ja lastevanemate teadmised on tööst tekkida võivate terviseprobleemide osas kasinad, sest neidki pole keegi vastavalt harinud. On tulnud ette, et automehaanikuks, kes peab töötama auto all, on õppinud kahemeetrine noormees või õmblejaks astmaatik, kes on allergiline tolmude ja kemikaalide vastu.
Kõige rohkem traumade ja kutsehaiguste riske on metalli- ja puidutööstuses, ehituses, metsatöödel, põllumajanduses. Ka kergetööstuses töötamine pole kerge – seal on luu- ja lihaskonna ning silmade probleemide tekke oht ning kui tööruumid on liiga kuumad, on eelsoodumuse korral ohus ka süda. Ületöötamisest tingitud riskid, sh psühholoogilised vaevused, ohustavad kõiki töötajaid, kes ei oska puhata, olenemata erialast.
Kutsehaigustest on levinuimad ülekoormushaigus, kuulmiskahjustused ja vibratsioontõbi. Need haigused on enamasti nõukogude aja pärand, mil masinad olid viletsad ja ei kasutatud isikukaitsevahendeid, ütleb Küüdorf. Kahjuks ei kasutata neid praegugi piisavalt, näiteks kõrvaklappe või -troppe müra vastu.
41 aastat õmblustööd
Kutsehaiguse kahtlusega oli suvel kutsehaiguste kliinikus uuringutel 57aastane Helje (nimi muudetud), kes on 41 aastat õmblejana töötanud, 25 aastat nööpaugumasinal ja 10 aastat nööpimise masinal, muud masinad lisaks. Igaüks neist masinaist ju müriseb ja teatud määral on see kuulmistki kahjustanud, aga kliinikusse sattus Helje valutavate käte pärast.
Kümmekond aastat tagasi hakkas staažikas õmbleja tundma, et kududes või heegeldades surid kaks sõrme ära. Korra mainis seda ka arstile, aga tookord sinnapaika see jäi. Umbes neli aastat tagasi oli suremise tunne juba kogu käe ulatuses, aga ega naine siis ka kohe arsti juurde läinud, lihtsalt vaikselt kannatas päeval valu ja öösel suremistunnet kätes, mille tõttu pidevalt üles ärkas. Kahe aasta eest võttis Helje arsti külastamise siiski ette ning siis tehti ta kätele operatsioon, mis tõi hea seisundi umbes pooleks aastaks. Valud tulid tagasi.
Ega valutavate kätega pole õmblemine naljaasi. Viimase aasta jooksul on Helje vaid ühel kuul suutnud täita 70 protsenti normist, kõigil teistel kuudel jäi protsent 50 kanti või isegi alla selle. Normitäitja saab palgapäeval kätte 4000 krooni ringis, poole vähem tehes on ka tasu vastavalt väiksem.
Kui Helje valutavad käed kord ühe ametiühinguaktivistiga jutuks tulid, soovitas see uurida, kas pole mitte kutsehaigusega tegemist. Sama oli paar aastat tagasi oletanud ka töötervishoiuarst. Tütre pealekäimisel hakkas Helje sel aastal asjaga lõpuks tegelema ja nii oligi ta suveks kutsehaiguste kliinikus. Ajaks, mil Heljega juttu ajasime, polnud uuringute tulemused veel teada.
Ega Helje tegelikult ei taha, et tal kutsehaigus tuvastataks, tegelikult tahaks ta ikka kuni pensionini tööl edasi käia, kas või osalise koormusega. Ja kõigepealt tahaks muidugi, et käed korda saaks, et valust lahti saaks.
Helje ütleb, et käed on tal nõrgad olnud eluaeg, seda teab ta juba lapsepõlveaegsetest võimlemistundidest. Mine tea, kuidas oleks läinud, kui 16aastane Helje oleks enne elukutse valikut asjaliku kutsenõustaja juurde sattunud. Aga see on nüüd tagantjärele tarkus. Praegu jääb Heljele vaid paranemist soovida.
Avaldatud Ajakirja "Eesti töötervishoid" 4/2006
