Eestis oli 2006. aastal 39 212 tegutsevat ettevõtet. Tegutsevana mõeldakse siinkohal ettevõtet, mille töötajate arv ei ole null ja mis deklareeris 2006. aastal nullist suuremat käivet. Deklaratsioone esitanud ettevõtete arv oli suurem. Kokku esitas mullu deklaratsioone maksu- ja tolliameti andmeil 65 959 ettevõtet, kellest paraku 16 722 deklareeris nullkäivet ning 20 585s oli hõivatute arv null.
Tegutsevaist ettevõtteist suurettevõtteid (üle 250 töötaja) oli 175, keskmisi (50-249 töötajat) 1293, väikeettevõtteid (10-49 töötajat) 6951 ja mikroettevõtteid (1-9 töötajat) 30 793. Laias laastus moodustabki see põhiosa Eesti ettevõtlusest.Deklaratiivsel tasandil ja poliitikadokumentide põhjal peaks meie ettevõtlust reguleeriv õiguskeskkond olema justkui igati soodne ja selle areng õigusaktide lihtsustamise, toetusmeetmete rakendamise ja administratiivse koormuse vähendamise kaudu ettevõtjale üha paremaks muutuma. Päris elus aga olukord nii hea ei ole. Erinevad seadused, muud õigusaktid ja nendega loodud süsteemid, riigi ametkondade ja kontrollorganite ajas muutuvad seaduste tõlgendused ning muutuvate alustega karistuspoliitika, majanduse arengusse suunatavate toetusmeetmete ebamäärane kasutegur ja bürokraatia kasv on toonud kaasa määramatuse suurenemise.
Mõeldes Eesti ettevõtlust reguleerivale õiguskeskkonnale, tuleb silme ette pilt Tallinna teedest ja tänavatest. Hea keskkond oleks see, mis tagab kogu linna ulatuses sujuva liikluse. Mida aga näeme? Meil on kohti, kus liiklus toimub suurepäraselt, teelõigud on laiad ja selgelt märgistatud, ristmikud on piisavalt reguleeritud ja liiklus sujub probleemideta. See suubub aga augulisse ja üleskaevatud prakku, kus kulgemine nõuab tõelist manööverdamisoskust. Lisanduvad ootamatud teede ja tänavate sulgemised, piirangud ja kitsendused, kõik kehtestatud ja rajatud ikka mingi hea eesmärgi nimel või võimalike kahjude ärahoidmiseks, analüüsimata võimalikke tagajärgi. Kokkuvõttes aga muudavad sujuva liikumise võimatuks.
Ettevõtlust reguleeriva õiguskeskkonna puhul seda võrdlust lahti mõtestades tähendab, et mõnes valdkonnas ongi regulatsioon seaduste tasandil ettevõtjale soodne ja sisuliselt läbi mõeldud.
Viimased seadusemuudatused on tehtud süsteemi parema toimimise huvides. Näiteks äriõigus ja eelkõige Äriseadustik, milles aasta alguses jõustunud muudatused lõid õigusliku aluse äriühingu asutamiseks kiirmenetluses. Samuti kehtestati muud registriga elektroonilist suhtlemist hõlbustavad või võimaldavad sätted. Lisaks õiguslikule alusele rakendati ellu ka tehniline pool ning Äriregistri ettevõtjaportaal ka tegelikult toimib.
Juriidilist kehandit luua on võimalik sujuvalt ja kiiresti. Kui see, st asutatud äriühing, asub tegutsema täiendavalt reguleeritud tegevusalal ehk valdkondades, mis nõuavad registreeringut majandustegevuse registris, muutub olukord keerulisemaks. Erinevatest seadustest tulenevalt on üle 80 tegevusvaldkonna, mille puhul on registreering majandustegevuse registris nõutav. Lisaks veel valdkonnad, kus on küll nõutav täiendav luba, kuid majandustegevuse registris, mis loodi eesmärgiga koondada kõik tegevusload ja litsentsid, need isegi ei kajastu. Ka ei ole turulepääs (ettevõtlusega alustamine) alati lihtne.
Jällegi – on tegevusalasid, kus seadusega takistatakse uue äriühingu tegutsema asumist. Seega äriühingu puhul sõltub hinnang ettevõtluskeskkonnale tema tegevusvaldkonnast.
Investori aspektist võib tuua sama näite, mis ettevõtte asutamise juures – äriühingut asutada, eriti osaühingut ja Eesti investoril, on lihtne ja investorile soodne. Osta tegutsevat äriühingu, mis ei ole börsiettevõte, aktsiaid või osa, võib osutuda keeruliseks. Seda näiteks ka aktsiate ostu-müügi protsessi kohta adekvaatse info leidmise mõttes. Seadust lugedes ei olegi võimalik kuidagi teada saada, et tegelikult sõltub aktsiate ostmine EVK ja kontohaldurite (pangad) poolt ettenähtud protseduurireeglitest.
Tegutseva ettevõtja jaoks on oluline tegur (õigus)kesk-konna stabiilsus. See võimaldab prognoosida vajalikke investeeringuid, tulusid ja kulusid, arengut ja tegevussuundi. Seetõttu on eriti oluline, et tulevasi kohustusi kaasa toovaid seadusi äkitselt ei kehtestataks või ootamatult ei muudetaks. Sel kevadel ja suvel paistis Eesti silma mõlemaga. (Aktsiiside tõstmine, elektriaktsiisi kehtestamine). Riik võttis samme, ilma nende tegeliku mõju analüüsita, ignoreerides ettevõtete esitatud argumente, sh äriühingu omi, kelle toodang annab ca 1% Eesti ekspordist. Õiguskeskkonna sellist arengut ei saa kuidagi ettevõtlust soodustavaks pidada.
Ettevõtlust või selle mõnda külge (ettevõtete asutamine, ekspordi arendamine, teadus- ja arendustegevus) soodustavana käsitleb riik ka mitmeid toetusmeetmeid. Paraku kaasneb nende kasutamisega – projektide kirjutamise ja hilisema aruandlusega tõeline bürokraatialaviin. See kahandab saadavat positiivset efekti. Mõnikord märkimisväärselt. Mida arvata nõudest esitada aruandluse hulgas täpne hiire (arvutiga koos soetatud osaliselt toetusmeetmest saadud raha eest) kasutamise graafik. Sellegi graafiku koostamine nõuab ettevõtjalt tööjõudu ja aega. Võib küsida, kas meie väikesed ettevõtted suudaksid rohkem panustada arengusse, kui bürokraatlikud nõuded oleksid vähem koormavad.
Uutest eelnõudest aga paistab bürokraatia jätkuv kasv. Ei oska ennustada, kas majanduskasvu aeglustumisega kokkulangevana avaldab see ettevõtluskeskkonnale negatiivset mõju. Küll aga võib tõdeda, et arusaamine sellest, et riigi majanduse konkurentsivõimet määrab ühe tegurina õiguskeskkond ja Euroopa riikide vahel on käimas ka regulatiivne konkurents, ei ole meie ametnike ega poliitikute hulgas veel ülemäära levinud.
Originaalartikkel
