Olgugi suve teine pool käes ja õhtud juba kröömike hämaramad, pole laelamp veel ese, mida kuigi palju tähele panna. Ent just lambist see lugu alguse saab. Sõna otseses mõttes.

Kes on hiljuti kolinud uude koju, nagu ma mõne aasta eest, mäletab kindlasti, kui palju peamurdmist see igasugu mööbli- ja sisustuspoodides kaasa toob. Elutuppa lambi valimine kestis mul nädalaid.

Ühe disaineri ateljees seisin nõutult kahe valgusti ees, suutmata otsustada, kumb mulle rohkem meeldib. Samas pelgasin, et avaras ateljees šikilt mõjuv lamp võib mu tuppa ehk liiga suur olla.

Kõhkluse lahendas kunstnik ise. “Aga võta mõlemad kaasa ja proovi kodus järele,” sõnas ta, lubades hiljem mu poolt läbi sõita ja valituks mitte osutunud lambi ära viia.

Vaevalt oli see tal kavalalt kaalutud plaan, pigem välkidee, mille sarnases olukorras pakuks välja üks sõber teisele. Ent järele mõeldes oli käik nutikas ka äriliselt. Vabalt võinuks ma ka tema juurest ostuta lahkuda, nagu varem mitmest teisest poest, kust müüjad mu nõutust märgates õlgu kehitades taandusid. Nüüd aga sai tal müüdud ja mul ostetud lamp, mille all seegi kirjatükk sünnib.

Selle lambi valgel mõtlesin kahele erinevale inimtüübile, keda olin kohanud. Disainer oli omanik, peremees, ettevõtja. Seda mitte ainult tehniliselt, vaid ka loomult, tulles välja ebastandardse lahendusega, mis kokkuvõttes meile mõlemale kõige paremini sobis. Teiste poodide müüjad olid palgatöötajad, jällegi nii vormilt kui ka sisult. Nad tegutsesid etteantud raamides, ega juurelnud ilmselt kuigi palju, kuidas kliendi ja ettevõtte kasu ka nende heaolu võiks mõjutada.

(Muidugi ei väida ma, et kõik inimesed emba-kumba tüüpi kehastaksid, alati igas situatsioonis vastava tüübi mudeli järgi käituksid, või et kummalgi tüübil lisaks kirjeldatule muid voorusi või puudusi poleks. Aga see pole siinkohal oluline.)

Igatahes hakkasin pärast lambi ostmist mõlemaid tüüpe kõikjal märkama. Bussijuht, kes ühel kibekülmal varahommikul veebruaris veel inimtühjas jaamas keset platsi seisis ja keeldus mind bussi laskmast, sest ta "pole veel ette sõitnud" – palgatöötaja. Nagu ka toidupoe kassapidaja, keda teavitasin, et neil on piimakappi müüki jäänud säilivustähtaja ületanud kodujuust. "See pole minu mure, ma ei jõua kõigega tegeleda," vastas ta nii, nagu ükski omaniku mõttelaadiga inimene poleks vastanud – ja et ma tast ikka lõplikult aru saaksin, lisas hetke pärast: "Mulle ei maksta nii palju." Seevastu arvutipoe esindaja, kellele kirjutasin üksjagu pettunult, et miks mind sülearvutit ostes ei informeeritud, et järgmisel päeval algab kampaania, kus sama arvutit pakutakse oluliselt soodsamalt, kandis hinnavahe pikema jututa mu arvele tagasi, ilmselt peremehele omaselt – täiesti õigesti – mõeldes, et sellisel juhul jään ma nende juurest ostma ka edaspidi. (Pange tähele, et erinevalt viimasest poleks kahe eelmise näite puhul teistmoodi käitumine rahas midagi maksma läinud.)

Seejuures on huvitav, et peremehe või palgatöötajana käitumine pole sugugi alati seotud sellega, kummas rollis inimene “ametlikult” on.

Näiteks sõbraga Venetsueelas paar nädalat mägedes ja džunglites matkanud, jõudsime reisi viimasteks päevadeks Kariibi mere äärde, kus plaanisime äralennuni lihtsalt logeleda. Meie kohaliku raha varud olid aga kahanenud niivõrd, et neist piisanuks täpselt hotelli, poesöögi ja lennujaama sõitmise eest maksmiseks. Mitte just parim seis toredaks puhkuseks.

Head teenimisvõimalust haistnud hotelliomanik pakkus meile rahavahetuseks välja erakordselt halva kursi, nii et temaga veidi tulutult kaubelnud, leppisime mõttega askeetlikumast reisilõpust. Hoopis peremehelikumalt mõtles aga hotelli baaripoiss, kes korraldas meile omaniku selja taga mõistliku kursiga vahetuse. Targasti tegi, sest suurema osa juurde vahetatud rahast jätsime lõpuks ju samasse baari ja restorani.

Palgatöötaja või peremehe mõtteviis pole kellelegi sünniga kaasa antud. Et palgatöötaja hakkaks mõtlema kui peremees, peavad olema sobivad tingimused. Tingimused, kus ta teab, et ka tema arvamus on tähtis ja selle vastu tuntakse huvi. Kus ta näeb, et saab oluliste asjade kulgu mõjutada. Kus “vastutus” ei tähenda mitte hirmu karistuse ees, vaid võimalust asju paremaks muuta.

Mäletate Rimi keti tunamullust otsust loobuda Eesti liha müümisest? Lühikeseks jäänud elueast hoolimata suutis see kaasa tuua tuhandete klientide pahameele. Kuulsin plaanist toona  oma kodupoe lihaleti müüjalt nädalake enne selle avalikku väljakuulutamist. “See küll tark tegu ei tundu,” olin jahmunud. “No meie meelest ka,” ohkas müüja, kes klientide meeleolusid oma ülemustest ilmselt oluliselt paremini tundis. “Aga meie arvamust nad ju ei küsi.”

Ärgem arvakem, et see on paljalt tööandjate ja -võtjate probleem. Hoopis olulisem on, et peremehe või palgatöötaja mõtteviisi kanname endas ka väljaspool tööd. Sealhulgas oma kogukonna, kodukoha ja riigi kodanikena.

Meil on moodne üha rohkem kirjutada ja rääkida sellest, kui tugev või nõrk on Eesti kodanikuühiskond. Samas ega keegi hästi tea, kuidas seda tugevust mõõta.

Ühe mu tervisespordi-huvilise sõbra meelest näiteks on kodanikuühiskonna tugevus seotud sellega, kui tihti peab ta oma jooksutiirudel ehmuma lõrinal tema poole sööstvate penide pärast. Et siis riikides, kus kodanikuaktiivsust rohkem, on ka koerad paremini hoitud ja rahulikumad. (Oma iva selles kindlasti on, sest neis maades on inimeste vahel rohkem usaldust ning vähem närvilisust ja kurjust, mis mõjub ju loomadelegi; samuti osatakse sellistes paikades oma heaolu kõrval mõelda ka teistele.)

Mulle tundub, et kodanikuühiskonna tugevust näitab esmajoones sellise hooliva omaniku, peremehe mõtteviisiga inimeste rohkus, nagu oli mulle lambi müünud disainer. Inimeste, kes tahavad ja oskavad mõelda lahendustele, mis on head paljudele, teades, et sellisena on need head ka neile. Ning kui rahandusminister nimetas äsja pornoks olukorda, kus inimesed riigis tehtavatest otsustest aru saada ja kaasa rääkida tahavad, siis tundub, et see, mida meil rohkem vaja on, on just nimelt porno.

EMSL-i juhataja Urmo Kübar hakkab alates 2. augustist kirjutama Maalehes igakuist kolumnit kodanikuühiskonna ja vabakonna teemadel. "Peremehe või palgatöötaja mõtteviisi kanname endas ka väljaspool tööd. Sealhulgas oma kogukonna, kodukoha ja riigi kodanikena," kirjutab ta avaloos.