Täna kuldse päikse valgus
pärjaku su halli pead!
Oled meile väga kallis –
emakene hell ja hea
*****
Ema, kuldaväärt ja armas!
Su pisarais ja naerus
kasvas sinu pere.
Siin on su rõõm
ja siin on su mure –
need oleme meie.
*****
Kuulata, EMAKE,
mets Sulle leelotab
Päikene, kullatükk,
põski Sul silitab.
Kevadõhk õrnake
naeratab, sositab:
Olgu Sul õnne ja rõõmu koos minuga …
*****
Hõbehärma,
seda su juustele langes,
silmist vallatu aeg
virkust viia ei saa
olgu, et noorusmaa
sulle on jäänud kaugeks
emadepäeval taas
meenugu möödunud aad.
*****
Kes viib mind sängi süles?
Kes äratab mind üles?
Kes suudleb minu põske,
kui põsk on nutust rõske?
Kes parandab mu kleidi,
kui kleit on katki veidi?
Kes hakkab kinnast kuduma,
kui kõik on läinud tuduma?
Ei keegi muu kui tema,
memmeke, mu ema!
EMA
Feliks Kotta
*****
Ema!
Su juustes nägin täna halli.
Kas tõesti aeg
nii kiirelt mööda läeb?
Kui harva olen sulle öelnud kallis
ja rohkem mõelnud iseendast.
On sinu kätes meie kodusoojus
kui rõõmsad oleme,
siis õnn on sulle
ja mured mida olen kaasa toonud sulle
kõik viimseni andestanud mulle.
Mind usu ema,
kõige eest kord tasun
ei üksnes sõnades
vaid tegudes ka.
Teen kõik,
et oma tööga anda kasu,
nii kõige eest sind tänada
ma saan.
*****
On elu pakkund
sulle raskusi, rõõme
ja nõudnud sinult
tamme tugevust
sa kasvatasid hellalt
oma lapsi
meile andsid ellu kaasa parima
*****
Üks suu, nii vana, kui mullake;
ja mõtteis nägu nii vanake.
Ja mõtteis nägu nii aus ta;
nii vaikne vahel ja sõnata.
Nii aus, nii vaikne, nii mullane
nii selge ja õige ja kullane.
See mu ema, mu kullake,
see mu ema, mu kullake.
(“Üks suu” Juhan Liiv)
******
Oled sa märganud noorukest ema,
laps kellel südame all?
Oled sa vaadanud,
oled sa näinud,
millised silmad on tal?
Silmad nii mõtlikud, silmad nii ootel…
Pilk nõnda hele ja hell.
Ema kui aednik,
kel tärkava taime saatus on südamel…
Oled sa kuulnud
ema käekõrval õekest või väikevennast,
kes veel paraku, linnuna sädistav,
meenutab sulle sind ennast?
Ema peab kestma
ja ema peab kostma
kõigele, mida küsid.
Ema, kes toidab,
ema kes katab
ja alati püsib…
Kui oled saades ja võttes
märganud väsinud ema,
kui oled näinud ehk mõttes
ja murest räsitud ema,
siis on veel hästi
Siis pääsed aitama
sõna ja teoga,
siis pääsed aitama,
olgu või paitama väikese peoga.
Mõtled ehk sellele:
emad ei põe ju au- või kuulsusejanu.
Ometi: emad vajavad vägagi
laste tähelepanu.
(“Oled sa märganud” Maimu Linnamägi)
Kogus ja pani kirja: Karin Ungro
