Tallinn, teatavasti, on tornide linn ja kilukarbisilueti säilitamine või selle uuendamine on teema, mis nii mõneski ringkonnas kahtlemata kirgi kütab. Aga kui üks keskmine pealinlane peaks vastama küsimusele, mitmes Tallinna tornis ta käinud on, jääks saak ilmselt üsna kesiseks.

Avastasin ühel päeval ootamatult, et ma pole käinud praktiliselt mitte üheski Tallinna tornis. Piinlik tunnistada, kuid siin elatud aja jooksul pole ma kordagi isegi teletorni jõudnud. Radissoni katusele ma umbes poolteist aastat tagasi korra ronisin – sest loo juurde oli pilti vaja –, eelmisel kevadel käisin korra ühele turistile Raekoja torni näitamas ja ongi kõik. Ausalt öeldes hakkas kohe häbi natuke.

Niisiis võtsin sõbrad käekõrvale ja kõmpisin torne avastama. Leheveergudele jõudis tornidest kahjuks suhteliselt marginaalne osa, sest torni ronimine võtab paganama palju aega ja energiat ning kui kaks torni järjest ära ronida, võib pea korralikult ringi käima hakata. Meie torniturniir ei ole seega veel lõppenud. Kurjad keeled näiteks sosistasid, et järgmisel aastal saab ehk mingitel tingimustel ronida ka toomkiriku torni. Praegu on ainus kirik, mille torni kõik soovijad saavad vallutada, Oleviste kirik.

Kontsaga kingades ja kontorirõivais ma muidugi torni turnima minna ei soovita, kui just erilist ekstreemspordielamust ei soovi. Põlvist nõrgaks võtavad kõik tornid ka ilma seksika outfit’ita, selle peale võite kohe päris kindlad olla. Rääkimata sellest, et järgmisel päeval võib treppidest kõndimine osutuda kui mitte võimatuks, siis vähemalt üsna vaevaliseks.

Ja üldse, ega teistsuguse maailma nägemiseks ei pea just ülemäära kõrgesse torni ronima. Kas te näiteks oma kodumaja katusel olete käinud? Aga äkki tasuks (uuesti) minna?

Meie seekordne tornimaraton lõppes selle maja katusel, kus asub Äripäeva toimetus. Suures fotoaparaadiga vehkimise tuhinas suutsin seal küünarnuki otse värske linnumusta sisse toetada ja seegi oli omamoodi naljakas kogemus.

Teletorn on meenutus 90ndatest

Teletorni vaateplatvorm oli selge ilma ja sügispimeduse ajal aastaid ainuke võimalus saada osa Helsingi tulede särast.

Ilmselt ei leidu eestlast, kellel teletorniga mingeid emotsioone ei seostuks. Ikkagi olümpia-aastal valminud kõrghoone ja siis see kaitsmine laulva revolutsiooni ajal. Teletorni restoran on omamoodi meenutus 90ndate algusaastatest: Nancy, Hovery Covery jne. Kodulehe reklaami järgi mängib reedel ja laupäeval tantsuks elav muusika, mis süvendab veelgi tunnet, et aeg on teletornis kusagil kümme aastat tagasi seisma jäänud. Selge ilmaga on väga kaunis vaade, läbi pikksilma paistavad ära Kalamaja, city, sadam ja Ilmarise kvartalgi. Oma vana maja Lasnamäel otsisin ka üles, aga et kõik majad on seal täpselt ühesugused, siis ma muidugi ei ole kindel, kas ma vaatasin ikka õiget maja. Eriti mõnusalt mõjus teletorn loojuva päikese taustal. Isegi Lasnamägi tundus sealt ülevalt vaadates ilus, kui loojuv päike saatis üle hallide majade roosaka läike.

• Asukoht: Kloostrimetsa tee 58
  
• Avatud: iga päev 10–24
  
• Hind: täiskasvanud 50 kr, grupp üle 25 inimese 25 kr/in, kuni 16 a lapsed 15 kr, lastegrupid (üle 20) 10 kr/laps

Oleviste võtab põlvist nõrgaks

Kuuldavasti olnud Oleviste kirik kunagi maailma kõige kõrgem hoone, rääkimata sellest, et tegemist oli keskaegse Euroopa kõige kõrgema kirikuga. See omakorda tähendab, et Oleviste kiriku vaateplatvormile ronimine on üsna hea trenni eest, võtab põlvist kenasti nõrgaks.

Jõudes Oleviste torni tippu, saab turnija kingituseks imekauni vaate Tallinnale.

Esimest korda üles ronides tekib mingil hetkel tunne, et see torn ei saagi kunagi otsa, vaid läheb lõputult spiraalis ülespoole. Kõigepealt ühtepidi ja just siis, kui pea hakkab kergelt ringi käima, tuleb spiraali hakata ronima teistpidi. Sel hetkel, kui tekib tahtmine trepile siruli visata, avaneb võimalus natuke jalga puhata ja istuda. Parem on, kui ei tea, et see istumine on enam-vähem poole tee peal.

Vaateplatvorm on kitsuke, kuid torni ümber tiiru tegemine annab väga mõnusa ülevaate Tallinna kesklinnast. Lisaks saab arendada meeskonnatunnet ja sõbruneda turistidega, sest üksteisest möödumine on keeruline kunsttükk.

• Asukoht: Lai 50
  
• Avatud: kuni 30. oktoobrini iga päev 10–18
  
• Hind: täispilet 25 kr, sooduspilet 10 kr

Raekoja takistusrada

Raekojaga on vist nii, et kui teil õnnestub sinna sisse saada, siis olete ilmselt õnnega koos. Kuigi internetis seisis, et torn on avatud, tervitas meid esimesel katsel torni turnida vaid suur tabalukk ukse ees.

Ehkki raekoja vaateplatvormile on keeruline jõuda, tasub vaev end ära. Umbes nii näeb Tallinna Vana Toomas.

Kui järgmisel päeval avamisajaks kohale jõudsime, polnud samuti ukse juures kedagi. Siiski tasus ootamine end ära ja pääsesime sel aastal esimestena raekoja torni vallutama. Nii mõnigi teed valgustama pidanud lamp ei põlenud ja trepil vedeles kohati mingit atribuutikat, mis tegi trepi omamoodi takistusrajaks. See muidugi muutis tippujõudmise lõbusamaks ja naljakamaks.

Raekoja torn on nagu Oleviste vaateplatvormgi hea viis meeskonnatöö ja grupitunde arendamiseks. Võtke näiteks plaani ja üritage kümnekesi korraga sinna üles ära mahtuda. Nalja peaks saama!

Raekoda oli ette võetud tornidest kõige madalam, mis sugugi ei tähenda, et sinna oleks olnud kõige kergem ronida. Oo ei! Raekoja torni jõudmine eeldab jagusaamist umbes poole meetri kõrgustest trepiastetest, kus kahesuunaline liiklus on suhteliselt võimatu, kui vastamisi ei juhtu just olema kaks last.

Torni tipus leiavad õnnelikud mägironijaid inglis- ja venekeelse tervitusteksti, mis tutvustab pisut raekoja ajalugu. Eestlased on iseenesestmõistetavalt nii kõvad mehed, et mingi tornikökatsi tippu turnimise puhul neid emakeeles õnnitleda pole vaja, ja raekoja ajaloo õppisime me kõik niikuinii keskkoolis pähe.

• Asukoht: Raekoja plats 1
  
• Avatud: kuni 31.08. iga päev 11–18
  
• Hind: täispilet 25 kr, sooduspilet 10 kr

Iru elektrijaama korsten, suletud tsoon

Iru elektrijaama jõudsime päeva kõige udusemal hetkel. Et hr Murphy teeb tavaliselt oma kodutööd korralikult, hakkas päike paistma niipea, kui tornist lahkusime. Sellest hoolimata oli Iru korsten kahtlemata külastatud tornidest omamoodi kõige veidram. Ilmselt ka kõige suletum, sest ametlikult tavakodanikke enam korstna otsa turnima ei lasta.

Iru elektrijaama korsten kahjuks külalistele avatud ei ole. Nii võimutseb siin ainult tuul, puhudes tohutu innu ja järjekindlusega.

Kui ma seda lugu kirjutama asusin, teatas ema, et ta on minu peale hirmus kade. Sest tema ei ole kunagi Iru elektrijaama korstna otsas käinud, kuigi ta on TPIs õppinud soojusenergeetikat.

Iru korsten peaks olema kõige kõrgem vaateplatvorm Eestis, ulatudes 202 meetri kõrgusele. Autod paistavad sealt ülevalt igatahes tõsiste sipelgatena ja tuul on selline, mis viib kiivri peast, kui kahe käega kinni ei hoia. Väga selge ilmaga Soome kahjuks siiski ära ei paista, kinnitas teejuhiks olnud elektrijaama töötaja.

Iru korstna otsa viib õnneks erinevalt teistest tornidest lift. Muidu oleks see torn ilmselt minust vallutamata jäänud või siis oleks tulnud kusagil poole peal ööseks telkima jääda.

Fotod Viljar Sepp

Originaalartikkel