25. veebruaril tegi riigikohus otsuse tsiviilasjas 3-2-1-188-12, kus selgitas nii püsiva maksejõuetuse tekkimise olukorda kui juhatuse liikmete vastutust õigeaegselt pankrotiavalduse esitamata jätmises.

Kasulikku lahendist:

• Tegemaks kindlaks, kas äriühing oli mingiks ajaks muutunud püsivalt maksejõuetuks, tuleb hinnata kõiki äriühingu majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid kogumis, keskendumata vaid ühele kriteeriumile või näitajale. Vaatamata eeltoodule on netovara seis äriühingu maksevõime hindamisel kaaluka tähtsusega ning sellest tulenevat kahtlust äriühingu maksejõulisuses saab ümber lükata üksnes andmetega, mis viitavad selgelt äriühingu majandusliku seisundi paranemisele.
   
• Pankrotiseaduse § 1 lg-tes 2 ja 3 välja toodud maksejõuetuse liigid ei pea esinema samal ajal, st püsivaks maksejõuetuseks ei pea esinema olukord, kus nii võlgniku vara ei kata püsivalt tema kohustusi kui ta ei suuda ka püsivalt rahuldada võlausaldajate nõudeid. Selleks, et lugeda juriidilisest isikust võlgnikku maksejõuetuks, piisab sellest, kui esineb vaid üks eelnimetatud eeldustest.
   
• Juriidilise isiku juhatuse liige võib vastutada juriidilise isiku võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel, kui ta on toime pannud õigusvastase teo, milleks võib olla ka seaduses sätestatud kohustuse rikkumine, mida ta pidi täitma isiklikult selleks, et juriidilise isiku võlausaldajal ei tekiks kahju. Selliseks kohustuseks saab olla ka Äriseadustiku § 180 lg-st 5¹ tulenev kohustus esitada osaühingu püsiva maksejõuetuse korral osaühingu pankrotiavaldus.
   
• Pankrotiavalduse õigeaegne esitamine peab tagama osaühingu vara võimalikult suures ulatuses säilimise ning seeläbi võlausaldajate nõuete võimalikult suures ulatuses rahuldamise. Lisaks peab pankrotiavalduse õigeaegne esitamine tagama seda, et sisuliselt maksejõuetu äriühing ei osaleks edasi majandustegevuses, mille käigus tekkivaid kohustusi ta täita ei suuda.
   
• Õigeaegselt pankrotiavalduse esitamata jätnult saab nõuda ka hüvitist sellise kahju eest, mis seisneb  maksunõude reaalväärtuse vähenemises või maksunõudelt teenimata finantstulus. Seega lisaks olemasolevale maksuvõlale saab nõuda ka hüvitist selle eest, et õigusvastase teo tõttu on maksunõude väärtus langenud.

Otsuse tsiviilasjas 3-2-1-188-12