Juhi paratamatu ülesanne on võtta pidevalt vastu suuremaid või väiksemaid otsuseid. Kui aga täpsemalt järele mõelda, siis suurem osa päeva jooksul tehtud otsustest esimese hooga ei meenugi.
Otsustada tuleb nii tihti, et enamik otsustest on rutiinsed ja tehtud ilma pikemalt mõtlemata. Kuhu auto parkida? Millisele e-postile vastata? Kellega lõunat süüa? Neid otsuseid pole vaja ka reeglina kellelegi põhjendada või pikalt arutada.
Samas teeb juht päevas vähemalt paar otsust, mis mõjutavad suurel määral ettevõtet ja töötajaid. Paraku unustab juht tihti ka mõjukat otsust teistega arutada või vähemalt selle vastuvõtmise tagamaid ja põhjusi selgitada.
Tihti tundub ka mõjukas otsus lihtsalt ühe tavalise otsusena, mis tuli vastu võtta " ja mis siin ikka pikalt rääkida, mina olen ju juht ja peangi otsustama." Selles on ka omajagu õigust.
Siiski eeldab juht liiga sageli, et küll töötajad ise sellest otsusest aru saavad, sest nad on ju haritud ja firma asjadega kursis. Aga inimesed suudavad sama probleemi väga mitmeti mõista, nagu ka sama ülesannet erinevalt lahendada. Kui otsuse täitmiseks vajatakse töötajate tuge, siis on kuldreegel " suhtle, suhtle, suhtle " siiski juhile hädavajalik.
Inimesele on loomuomane teha innukamalt ja paremini neid toiminguid, mille vajalikkusest ta aru saab ja mida ta oma hinges toetab. Kahjuks kasutatakse seda üldtuntud nõuannet igapäevatöös siiski veel vähe, kuigi teoorias ollakse suhlemise olulisusega hästi kursis.
