Euroopa Üldkohus lahendas kaasuses T-678/20 hiljaaegu küsimust, mida teha olukorras, kus ettevõtja ei taha ebaseaduslikku riigiabi saada ega sellega seonduvat riski kanda.
Esmalt probleemi olemusest
Alati ei saa ettevõtja riigiabi omal vabal tahtel, taotlusel ja teadmisel. Näiteks teatud olukordades võib ka mingit (maksu)soodustust või erandit käsitleda riigiabina. Euroopa Komisjon on ju viimastel aastatel nii mõnelgi korral avastanud, et liikmesriigid on maksuerandite näol andnud suurkorporatsioonidele (ebaseaduslikku) riigiabi. Tõsi, alati pole vastavad otsused kohtus püsima jäänud. Eestiski on aeg-ajalt (viimati nn “suhkrumaksuga” seoses) püstitatud diskussioon, kas mõnesugune maks võib oma valikulise iseloomu tõttu olla riigiabiks ettevõtjale, kes n-ö “langevad” põhjendamatusse eelisseisundisse võrreldes konkurentidega. Ent eeldagem korraks, et riigi kehtestatud maksuseadus osutubki riigiabiks. Paradoks seisneb siin asjaolus, et ettevõtjal on maksuerandist või soodustusest (kui see seaduses kehtestatud on) keeruline või isegi võimatu loobuda. Samas, kui selgub, et riik on nõnda andnud ettevõtjale Euroopa Komisjoni loata ebaseaduslikku riigiabi, võib ettevõtjal tekkida kohustus n-ö soodustus koos liitintressiga riigile tagasi maksta. Ehk – ettevõtja on saanud sunniviisiliselt erakordselt kehvadel tingimustel laenu.
Nüüd kaasusest
Asjaoludel pikemalt peatumata ilmnes ühele Prantsusmaa ettevõtjale, et ta on ühe soodustariife kehtestava ja seaduse alusel kehtestatud meetme kaudu saanud ebaseaduslikku riigiabi. Ettevõtja esitas seepeale Euroopa Komisjonile n-ö “kaebuse”, kus põhjendas, miks säärane riigiabi on ebaseaduslik üksnes formaalselt (st antud Euroopa Komisjoni eelneva heakskiiduta), aga tuleks tagantjärele siseturule sobivaks ehk lubatuks tunnistada. Euroopa Komisjon leidis, et Euroopa Liidu õigus (eelkõige riigiabi menetlust reguleeriv määrus 2015/1589) ei võimalda esitada ettevõtjal sellist “kaebust”, kus ettevõtja üritab sisuliselt riigi asemel meetmele riigiabi luba saada.
Mida Üldkohus asjast arvas?
Üldkohus nõustus laias laastus Euroopa Komisjoniga. Kohus selgitas, et üldreeglina tuleb riigiabi andmise eel riigil sellest Euroopa Komisjoni teavitada ning saada Komisjoni lubav otsus. Liikmesriigi teavitamiskohustust ei saa lugeda täidetuks, kui abist teatab abi saanud ettevõtja. Ettevõtja ei saa sama eesmärki kaudselt taotleda ka n-ö “kaebuse” esitamise teel, kui kaebuse eesmärk on saavutada riigiabi suhtes tagantjärele ühisturule sobivaks lugemise ehk sisuliselt lubav otsus. Küll on ebaseadusliku abi saajal võimalus pöörduda siseriikliku kohtu poole riigi vastu, kes teatamiskohustust rikub. Euroopa Komisjonile kaebuste esitamise mehhanism on aga mõeldud olukordadeks, kus kaebaja leiab, et riigiabi on lubamatu ehk ühisturule sobimatu.
Seega – kui riik pressib ettevõtjale riigiabi peale, ent riigiabireegleid järgida ei taha, Euroopa Komisjonist tal suurt abi ei ole ning hakkama tuleb saada halduskohtus.
