Enamik ettevõtjaid on kokku puutunud mitmesuguste litsentside, tegevuslubade ja registreeringutega mõne tegevusala jaoks kehtestatud registris, samuti riikliku järelevalvega – kokkuvõtvalt majandushaldusõigusega. Tegu on valdkonnaga, mille õiguslik raamistik on äärmiselt puudulik: regulatsioonid on ebaülevaatlikud, süsteemitud ega vasta õigusriigi põhimõtetele.

Lähtekohaks tuleb võtta, et igasugune tegevusluba, litsents, registreering ning nendega kaasnev järelevalve kujutab endast põhiseadusliku ettevõtlusvabaduse piirangut. Seega tohib riik niisuguseid asju kehtestada üksnes juhul, kui selleks on mingi legitiimne eesmärk. 

Iga piirang vajab põhjalikku analüüsi. Üldpõhimõte peab olema ettevõtja õigus tegelda majandustegevusega ilma eriliste tegevuslubade ja avalik-õiguslike registreeringuteta. Erinõudeid peaks õigussüsteem ette nägema ainult juhul, kui tegevusalal esineb tavapärasest suurem risk kahjustada avalikku huvi.

Kui regulatsioone sel moel hinnata, saab ruttu selgeks, et alustaval või ka tegutseval väikesel või välismaisel ettevõtjal on õiguslikult liiga keeruline välja selgitada isegi seda, milliseid tegevuslube, litsentse, kooskõlastusi ja registreeringuid ta mingil tegevusalal tegutsemiseks hankima peab.

Probleem on see, et puudub terviklik ja mõistlikult ülevaatlik reeglistik. Praegu on rohkem kui 45 seaduse või muu õigusaktiga kehtestatud üle 120 tegevusala, millel tegutsemiseks on vaja tegevusluba või litsentsi, mida omakorda annavad välja 25 eri riigiasutust. Lisaks näeb 19 muud seadust ette 60 tegevusala, millel tegutsemiseks küll ei ole vaja tegevusluba, kuid on vaja registreerida. Sellele lisandub omavalitsuste õigus kehtestada lisanõudeid kauplemisele. Mõistliku ülevaate saamine on keeruline isegi kõrgharidusega juristile, rääkimata väikeettevõtjast.

Teine ja eelnevaga seonduv probleem on, et lubade ja registreeringute taotlemiseks kehtivad reeglid erinevad lubade ja registreeringute lõikes, samuti on erinev loa andmisest või registreeringust keeldumise vaidlustamise kord. Selline olukord ei ole kuidagi põhiseaduslike printsiipidega kooskõlas.

Kolmas sõlmküsimus on põhjendamatu järelevalve. Praegu tahab riik liiga paljude ettevõtja tegemiste üle valvata, liiati on järelevalve õiguslikud alused ja selle käigus kasutatavad järelevalvemeetmed reguleeritud äärmiselt õigusriigikaugelt. Mõne tegevusala juures on riigil piiramatud võimalused ettevõtja tegevusse sekkuda. Seejuures näib selliste võimaluste mõte seisnevat üksnes selles, et välja selgitada, kas on võimalik ettevõtjat mõne rikkumise eest karistada. See ei saa aga olla eesmärk.

 

Majandushaldusõigus tervikuna vajab põhjalikku ümberhindamist. Eelkõige tuleb hinnata, kas senises mahus kehtestatud lubade ja registreeringute nõuded on üldse vajalikud ja proportsionaalsed. Neil juhtudel, mil tegevuslubade ja registreeringute olemasolu osutub põhjendatuks, vajab nendega seonduv detailset ja ühtsetele põhimõtetele allutatud regulatsiooni, mis peab olema koondatud ühte õigusakti.

Tuleb kehtestada arusaadavad õiguslikud alused selle kohta, mis tingimustel mingi luba väljastatakse või registreering tehakse, mis on nende õiguslikud tagajärjed, kuidas toimub sellega seotud haldusaktide vaidlustamine jms. Lisaks vajab põhjalikku reformi ettevõtluse riikliku järelevalvega seonduv.

majandushaldusõigus vajab muutmist
senised reeglid on süsteemitud ja liialt piiranguid seadvad

• Enam kui 120 tegevusalal nõutakse tegevusluba või litsentsi, neid väljastab 25 eri riigiasutust ja seda reguleerib 45 seadust; lisaks näeb 19 muud õigusakti ette 60 tegevusala, millel tegutsemine tuleb registreerida
• Reeglid erinevad lubade ja registreeringute lõikes, erineb ka lubade väljastamisest keeldumise vaidlustamise kord
• Põhjendamatu järelevalve, riigil on mõnel alal ettevõtlusse sekkumise võimalused praktiliselt piiramatud
  Allikas: Urmas Volens

   

  Loe ka:
  Äripäev avaldab artiklite sarja meetmetest, mis lihtsustavad ettevõtlustoiminguid.

• Äriühingu toimingud kaugjuhtimisega
• Õigusruum muutub ettevõtjasõbralikumaks

  Originaalartikkel