Eilse, 30. märtsi Äripäeva juhtkiri “Ekspordituge pakkugu erafirma” murrab sisse lahtisest uksest ja vassib numbritega.
Alustama peaks sellest, et õpiks lõpuks vahet tegema äritegevusel ja toetamisel. Põhjus, miks rahvusvahelised krediidikindlustusfirmad seni Eestisse laienenud ei ole, on just nimelt selles, et nad ei soovi eksporti t o e t a d a, nagu Äripäev soovitab, vaid nende huvi on siinmail ikka äri ajada. KredEx on pidanud detailsed läbirääkimisi ühise krediidikindlustusseltsi rajamiseks või siis portfelli müügiks kahe siinmail suurima krediidikindlustaja Euler-Hermese ning Atradiusega. Mõlemad läbirääkimised lõppesid vastavate firmade nõukogudes, kus Eestisse laienemisele kriips peale tõmmati.
KredExi nõukogu on põhjalikult kaalunud ka krediidikindlustusseltsi loomist, millele praegune ekspordigarantiide portfell üle anda ja mis saaks lisaks riiklikule kaasata ka erakapitali. Ainuüksi omakapitali on sellisele seltsile vaja leida vähemalt 47 mln krooni + esimeste aastate prognoositavate kahjumite katteks veel mitmed miljonid. Meie arvutuste kohaselt ei suudaks selline omaette krediidikindlustusselts kuidagi saavutada erainvestorite poolt oodatavat vähemalt 15%-list omakapitali tootlikkust. Euroopa Komisjon ei väljastanud KredExile erandiluba ilma põhjuseta. Meie turuolukord ongi erandlik.
Kindlasti ei saa ära unustada, et erasektorile potentsiaalselt huvipakkuv ehk siis võimeline piisavat kasumit tootma on üksnes osa KredExi tegevusest. Ekspordi garanteerimise puhul on tasuv kindlustada suurte eksportijate kogukäivet madala riskiga maadesse. Just seda erakindlustajad teevadki. Turg ei paku sobiva hinnaga teenust või ei paku üldse mingit teenust kolmel juhul: eksport kõrgema riskiga maadesse, väikesemahuline eksport ning pikkade maksetähtaegadega eksport. Ei pea olema geenius, et taibata, miks erakindlustajad neid valdkondi ei teeninda. Põhjused siis vastavalt:
1) Kõrge riskiga maades võib lisaks välisostja võimalikule pankrotistumisele realiseeruda ka poliitiline risk nagu näiteks keeld riigist valuutat välja viia, vara natsionaliseerimine, rahutused, terroriaktid jms. Riikidevaheliste lepetega on riiklikel kindlustajatel võimalik selliste juhtumite puhul sihtriigilt ka aastaid hiljem veel hüvitist nõuda, kui seal olud jälle normaliseerunud. Erakindlustajal selline võimalus puudub. Lisaks on kõrgema riskiga maades sageli ka ettevõtjate maksedistsipliin nõrgem, nii et ka kommertsriski tase on kõrge ning erakindlustajad pole valmis seda maandama.
2) Riskide parema hajutamise eesmärgil ning suurema preemiatulu saamiseks nõuavad erakindlustajad reeglina ettevõtjalt kogu tema käibe kindlustamist, nii siseriikliku kui ka ekspordi osa. Tasu makstakse kindlustajale ju käibe pealt. Nad ei anna üldjuhul võimalust valida, et ühe välisostja kindlustan ja teist mitte. Kindlustusseltsi poolt vaadates on see vajalik piisava kasumlikkuse saavutamiseks, ettevõtjale ei pruugi see aga sugugi meeldida. Samuti on erakindlustajatel kindlad miinimumpreemia nõuded, mis tähendab, et väiksem eksportija peaks oma käibe kindlustamiseks maksma põhjendamatult kõrget hinda.
3) Kesk- ja pikaajalised garantiid on üldjuhul väga suuremahulised, kestavad mitmeid aastaid ning neid riske on raske hajutada. Ostjateks on sageli välisriigi valitsused, riiklikud korporatsioonid või munitsipaalettevõtted. Näiteks mingi tammi ehitus Hiinas, mobiilimastid Mehhikos vms. Kõik need asjaolud kokku tähendavad, et sellised riskid kipuvad koonduma ja annavad realiseerumisel väga suuri kahjumeid. Jällegi pole need erasektorile huvipakkuvad. Teiseks on sellised tehingud alati seotud ka finantseerimisega ning panga jaoks on riiklik garantii suurema tagatisväärtusega kui erakindlustaja oma. Soome riikliku ekspordikindlustaja Finnvera olulisim klient on Nokia (40% aastatuludest) ja Rootsi EKN-il Ericsson ( ligi 75% tuludest).
Just need on valdkonnad, millega tegeleb riik mujal maailmas ja mis on ka KredExi põhiülesanne. Äripäeva arvamus, et kõikjal Euroopa Liidus peale Eesti pakuvad ekspordiriskide maandamiseks garantiisid erakapitalil põhinevad aktsiaseltsid, on vale. Enamus Ida-Euroopa ekspordigarantii fondidest põhinevad riigikapitalil nagu KredExki (nt Ungaris, Tšehhis, Sloveenias, Poolas jm). KredEx eristub neist selle poolest, et KredEx on sihtasutus, mitte kindlustusselts. Samas on ka KredEx juriidiliselt eraõiguslik, mitte avalik-õiguslik.
Erinevalt Äripäeva järeldusest, et KredEx loodi tulenevalt börsikrahhist ja Vene kriisist, tuleb märkida, et KredEx alustas tegevust alles 2001. aastal ning KredExi asutamise eesmärgiks oli muuta riigi struktuuride haldamist efektiivsemaks, ühendades KredExi alla kolm eraldi sihtasutust. Tulemuslikkust ja pidevat kasvu on KredEx oma tegevusajal ka pidevalt tõestanud.
Nelja aasta jooksul on ekspordi garanteerimisel toimunud tohutu edasiminek. Erinevalt Äripäeva andmetest oli ainuüksi eelmisel aastal KredExi poolt garanteeritud ekspordikäive 661 mln krooni. Nelja aasta peale kokku on see olnud 971 mln krooni. See tähendab, et eelmisel aastal garanteeris KredEx Eesti eksporti kaks korda rohkem kui kolme eelneva aasta peale kokku. Tegelikult oleks garanteeritud käive olnud veelgi suurem, kui KredExil ei oleks seadusega seatud garantiiportfelli limiidi täitumise tõttu tulnud ekspordigarantiide väljastamist peatada eelmise aasta oktoobri lõpust kuni seadusemuudatuse jõustumiseni käesoleva aasta märtsi alguses.
Kiirele arengule viitab ka asjaolu, et kui 2003. aastal oli KredExi poolt garanteeritud ekspordikäibe suhe kogu Eesti eksporti 0,2%, siis 2004. aastal oli antud suhe ligi 1%. Ekspordigarantii struktuuri juurutamine on aga ka teiste riikide praktikat vaadates pika vinnaga ettevõtmine. Tavaline on see, et riiklike garanteerijate osakaal moodustab kuskil 4-5% riigi koguekspordist. Ka KredExil on uue 1 miljardi kroonise lubatud portfellilimiidi juures nüüd võimalus kasvada.
