Detsembri MaksuMaksjas kirjutasime sellest, et maksu- ja tolliamet (MTA) on viimasel ajal hakanud üha rohkem harrastama vormivabu kontrollimeetodeid, mis tähendab seda, et kirjaliku motiveeritud korralduse asemel saadetakse maksumaksjatele või kolmandatele isikutele e-postiga kirju või lihtsalt helistatakse ja soovitakse saada mitmesugust teavet või dokumente.
Iseenesest ei ole taolises suhtlemisviisis midagi halba, sest kindlasti tuleb ette probleemi, mille lahendamiseks piisab paarist küsimusest või telefonivestlusest. Hullemaks läheb asi siis, kui maksumaksja ei saa aru, mida temalt tahetakse ja miks. Näiteks e-posti kampaaniate puhul paistab olevat nii, et kasutatakse "keskuses" ette valmistatud näidisküsimustikku, millest osa küsimusi ei pruugi konkreetse maksumaksja kontrollimise seisukohast üldse olulised ega vajalikud olla. Samuti võib selliste "menetlusväliste menetluste" puhul jääda arusaamatuks kontrolli eesmärk ning isegi see, keda täpselt kontrollitakse – kas küsitletavat isikut ennast või tema lepingupartnereid – või tahab ametnik hoopis koostada mingit superandmebaasi.
Oma liikmetega suheldes oleme ka meie (maksumaksjate liit – toim) saanud näha valitud palasid maksuameti uuest "kommunikatsioonistrateegiast". Näiteks on maksuhalduri teravdatud tähelepanu alla sattunud värskelt registreeritud käibemaksukohustuslased, kas nad ikka on asunud ettevõtlusega tegelema.
Jällegi igati õige ja vajalik tegevus, aga taas tundub, et ametnik ei viitsi konkreetse maksumaksja erisusi välja selgitada, vaid saadab lihtsalt edasi keskusest saadetud juhendi või koolitusmaterjalid. Selle asemel et lihtsalt küsida: millal käive tekib, kas on klientidega sõlmitud lepinguid, milliseid ettevalmistusi on tehtud müügi alustamiseks vms, küsitakse näiteks tootmisprotsessi ja töökorralduse kirjeldust (nt kuidas toimub kaupade ladustamine ja transport, kas töötajad saavad kuupalka või tunnitasu, kes teeb raamatupidamist) ning nõutakse näiteks terve aasta kohta pangakonto ja pearaamatu väljavõtteid ja kõiki selle aja jooksul sõlmitud lepinguid.
Ja lõpuks teatatakse, et kui neid dokumente revidendile e-postiga ei saadeta, peab maksuhaldur ettevõtlusega tegelemist mittetõendatuks ning alustab käibemaksukohustuslase registrist kustutamise menetlust.
Teiselt liikmelt saime aga hiljuti MTA vaideotsuse enam-vähem samasuguse kaasuse kohta. Maksuametnik helistas äriühingu juhile ning palus esitada tõendeid ühe tehingu kohta. Äriühingu esindaja vastas e-kirjaga, milles teatas valmisolekust soovitud teave edastada, kuid palus revidendil selgitada, millega seoses teavet päritakse ning kas menetlus toimub selle äriühingu või muu isiku suhtes. Revident selgitas, et tegemist on "menetluseta kontrolliga" ja teavet nõutakse äriühingult kui kolmandalt isikult selleks, et kontrollida teise tehingupoole maksukäitumist.
Äriühing esitas ametniku tegevuse peale vaide MTA keskasutusele. Vaide esitaja tõlgendas maksuametniku tegevust kui suulise korralduse andmist ning taotles selle suulise haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, sest selline korraldus ei ole ei vormilt ega sisult kooskõlas maksukorralduse seaduse sätetega.
MKS § 61 järgi on maksuhalduril õigus nõuda kolmandalt isikult teavet ainult kirjaliku motiveeritud korralduse alusel, kus peab ka olema näidatud, keda kontrollitakse.
MTA jättis vaide rahuldamata ning selgitas, et telefoni teel esitatud korraldus ei ole maksumaksjale täitmiseks kohustuslik ning sellepärast ei pea seda ka vaidlustama ning seda ei saa õigusvastaseks tunnistada.
Õiguslikult siduvaks ja täitmiseks kohustuslikuks saab pidada ainult sellist haldusorgani nõuet, mida tagatakse riigi sunnijõuga. See tähendab, et korralduses peab olema hoiatus, et selle täitmata jätmisel rakendatakse isiku suhtes sunniraha või rahatrahvi.
MTA leidis veel, et tegelikult revident ei jaganudki mingeid käsklusi, vaid nii telefonikõnes kui ka hilisemas e-kirjas oli teavet vaid "palutud" ja "soovitud" ning loodetud mõistvale suhtumisele ja koostööle. Edasi selgitab MTA, et "informaalsete meetmete" kasutamine on lihtsama ja efektiivsema menetluse huvides. MTA leiab, et selliste meetmete kasutamine ei ole iseenesest ebaseaduslik ning maksuhalduri praktikas neid enamasti ka tõrgeteta rakendatakse, küll aga võtab maksuhaldur endale nii riski, et tema soovid-palved võivad adressaadi vastuseisu tõttu jääda täitmata.
Niisiis, kallid maksumaksjad, kui te soovite "mõistvalt suhtuda ja koostööd arendada", siis võite kas või kogu oma raamatupidamise ja lepingud maksuametisse saata, isegi ilma küsimata, nii igaks juhuks. Aga kui te ei soovi, siis ei pea te midagi kuhugi saatma enne, kui teile ei ole saabunud kirjalikku korraldust viitega maksukorralduse seaduse sätetele ja selgitustega, miks teavet soovitakse, millist teavet soovitakse ja keda kontrollitakse.
Iseküsimus on see, kui palju leidub selliseid maksumaksjaid, kes julgevad maksuametniku suulisi "palveid" ignoreerida. Ja kas ikka saab nii väga vabatahtlikuks pidada sellist korraldust, mis lõpeb ähvardusega, et kui maksumaksja ei ilmuta mõistvat suhtumist ja koostöövalmidust, viib maksuhaldur selle maksumaksja juures läbi täismahulise revisjoni.
Võib-olla maksuametnikud ise arvavad, et iga maksumaksja jaoks on kohtumine revidendiga suurim õnn ja tunnustus, kuid maksumaksjad ise ei pruugi päris nii arvata.
Artikkel on avaldatud ajakirjas Maksumaksja nr 1/2012
