Väärib märkimist, et ajal, kui meil Eestis soovitakse kavandatavate käibemaksuseaduse muudatuste tulemusena suurendada ettevõtjate halduskoormust ja muuta, vähemasti sõidukite osas, aruandlus keerukamaks, liigub Brüssel vastupidises suunas. Halduskoormuse vähendamisega tegeldakse tõsiselt, mitte ainult deklaratsioonide tasandil.
Üheks suuremaks halduskoormuse "tootjaks" peetakse käibemaksu regulatsiooni. Ettevõtjad on aastaid kurtnud, et ELis on äri ajamisel raske ja keeruline käibemaksueeskirju järgida. Vaja on esitada eri teavet, määratlused on ühtlustamata ning puuduvad selged suunised, kohaldatakse eri eeskirju ja menetlusi teabe esitamiseks ja paranduste tegemiseks. Lisaks tuleb kasutada erinevaid keeli. Kuna rõhutatakse, et käibemaksudirektiiv on kõige suurema halduskoormusega ELi õigusakt, on Euroopa Komisjon asunud just seda otsustavalt lihtsustama. Välja on käidud standardse käibedeklaratsiooni regulatsioon st Nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi standardse käibedeklaratsiooni osas. Selle direktiivi eelnõul põhineb ka alljärgnev jutt.
Kavandatav standardne käibedeklaratsioon peaks Euroopa Komisjoni (EK) hinnangul aitama vähendada halduskoormust kuni 15 miljardit eurot aastas. See standardne käibedeklaratsioon oleks kohustuslik liikmesriikidele ja ettevõtjatele. Sellega on ette nähtud standardteabe loetelu, millest vaid väike osa on iga juhul nõutav. EK hinnangul võimaldab see ettevõtjate halduskoormust võimalikult palju vähendada ja piirata samal ajal liikmesriikide kulusid. Standardse käibedeklaratsiooni mõte on võimaldada kõigil ettevõtjatel esitada igale liikmesriigile standarditud teavet ühtsel, eelistatavalt elektroonilisel kujul. Sel viisil saab ühes liikmesriigis käibedeklaratsiooni esitav ettevõtja hõlpsasti täita ja esitada käibedeklaratsiooni ka teises liikmesriigis, kuna teave ja selle esitamine on standarditud. Standardne käibedeklaratsioon peaks olema kättesaadav kõigile ettevõtjatele, sest piirdumine teatavat liiki ettevõtjatega üksnes vähendaks selle reguleerimisala ja suurendaks keerukust ning halduskoormuse vähendamine ei oleks nii tõhus.
Direktiivi ettepanekus (st eelnõus) käsitletakse küsimusi, mis on seotud standardse käibedeklaratsiooni sisu, selle esitamise aja ja viisi ning standardse käibedeklaratsiooni parandamisega.
Seoses sisuga on ettevõtjate halduskoormuse vähendamisel olulised nii teabe hulk kui ka teabe standardimine. Direktiivis nähakse ette kuni kakskümmend kuus teabelahtrit, mis ettevõtjatel maksimaalselt täita tuleb, kusjuures liikmesriigid võivad vabastada ettevõtjad kõigi, v.a viie lahtri täitmisest. Need viis punkti, mis tuleb kõigil standardsetel käibedeklaratsioonidel täita, on: väljund- ja sisendkäibemaks, seotud netosummad ja makstav või tagasisaadav netosumma. Kõik liikmesriigid nõuavad ka praegu seda teavet. Esitatav teave peaks olema kõikides liikmesriikides ühesugune, nii, et ühes liikmesriigis deklareeritud teave on kindlaks määratud täpselt samal viisil kõigis teistes liikmesriikides. Maksukohustuslastel on õigus käibedeklaratsiooni parandada. Seda saab aga teha liikmesriikide kehtestatud ajavahemikul. Ühendusesiseste kaubatarnete kogumaksumuse ja kauba ühendusesisese soetamise kogumaksumuse saab kindlaks teha ELi müüginimekirjade alusel ja see ei pea olema hõlmatud standardse käibedeklaratsiooniga. Siin on vaja aga riiklike statistikasüsteemide kohandamiseks üleminekuperioodi, praegu ühendusesisese kaubavahetuse statistika puhul sõltuvad need suurel määral käibedeklaratsioonides esitatud teabest.
Lisaks standardses käibedeklaratsioonis esitatavale kohustuslikule teabele võivad liikmesriigid nõuda riskianalüüsi ja kontrolli eesmärgil lisateavet. Selleks, et vähendada ettevõtjate halduskoormust ja jätta välja teave, mis on vajalik statistika, mitte käibemaksu eesmärgil, peaks lisateabe nõuded olema standardsed ja minimaalsed.
Osa lisateabest hõlmab ainult teatavaid käibemaksudirektiivi toiminguid ja on standarditud. Nii võimaldatakse esitada müügi ja tasumisele kuuluva käibemaksuga seotud täiendavat standardteavet ja see sisaldab kaheksat teabepunkti. Samuti võimaldatakse esitada ostude ja mahaarvatava käibemaksuga seotud teavet ja see hõlmab kolmeteist teabepunkti.
Deklaratsioonide esitamiseks on direktiivis ette nähtud miinimumnõuded. Kõigil ettevõtetel tuleks lubada esitada igakuiseid käibedeklaratsioone, millel on märgitud tasumisele kuuluv käibemaks, mis makstakse selle kuu lõpus, mis järgneb deklareerimisperioodile.
Käibemaksu makstakse standardse käibedeklaratsiooni esitamisel, kuid kaotatakse liikmesriikide võimalus valida muu maksekuupäev. Direktiivi kohaselt tuleb standardne käibedeklaratsioon esitada selle kuu lõpuks, mis järgneb standardse käibedeklaratsiooni esitamise tähtajale. Standardse käibedeklaratsiooni esitamise tähtajaks on direktiivis sätestatud üks kuu. Selleks, et ettevõtjatel ei tuleks esitada standardseid käibedeklaratsioone sagedamini kui praegu, võivad liikmesriigid lubada ettevõtjatel esitada standardseid käibedeklaratsioone kuni üheaastase perioodi kohta. Kooskõlas ELi ühise poliitikaga, mis käsitleb mikroettevõtjate, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratlust, võivad alla 2 000 000 euro suuruse aastakäibega mikroettevõtjad esitada käibedeklaratsioonid kord kvartalis, välja arvatud juhul, kui on olemas oht seoses käibemaksu kontrollimise ja kogumisega. Soovitakse tagada, et ükski ettevõtja ei oleks kohustatud esitama käibedeklaratsiooni sagedamini ega esitama käibedeklaratsiooni või maksma käibemaksu vähendatud tähtaja jooksul.
Direktiiv jõustub 20 päeval peale ELi Teatajas avaldamist ning liikmesriigid peavad jõustama direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 31. detsembriks 2016.
