Sotsiaaldemokraadid on kolmandat korda esitanud Riigikogu menetlusse selge ja lihtsa seaduseparanduse – tööandja kulutused töötajate tasemekoolitusele ei ole erisoodustus.

Kehtiva seaduse alusel teatavasti ei loeta erisoodustuseks tööalast koolitust, küll aga loetakse erisoodustuseks tasemekoolitust ja vabahariduskoolitust. Tänini on Riigikogu enamus meie ettepaneku tagasi lükanud, kuigi avalikult ei ole keegi vaevunud oma vastuseisu põhjusi selgitama.

Sotsiaaldemokraatide loogika eelnõu esitamisel on järgmine: kui kehtiv tulumaksuseadus soodustab investeerimist, siis tuleb neid soodustusi laiendada ka neisse investeeringutesse, mida ettevõte teeb tööjõu kvaliteeti. Pole ju kaasaegses majanduses ühtki mõistlikku põhjendust sellele, miks investeeringud betooni ja rauda on soodustatud, aga investeeringud töötajasse mitte. Teadmistepõhine majandus jääb sõnavahuks, kui meil õppimisest ja haritud töötajast lugu ei peeta.

Laulmist Otsa koolis tellerile niikuinii ei kaeta

Eelnõu kriitikud heidavad ette, et nii hakatakse soodustama ka neid kulutusi, mis pole ettevõtluse arendamisega otseselt seotud. Ilmselt pole kriitikud kunagi ettevõtetes käinud ning ihusilmaga seal oma igapäevast leiba teenivaid tööinimesi näinud. Või siis puudub neil igasugune usk ettevõtjatesse. On ju päevselge, et kui pangateller omandab töö kõrvalt rahandus- või juuraalast kõrgharidust ning kui tööandjal on temasse usku, siis soovib ettevõtja sellisesse edasipüüdlikku töötajasse ka investeerida. Kui aga teller õpib Otsa koolis laulmist, siis on õppekulude katmine ka äärmiselt vähetõenäoline.

Erinevalt valitsusest on sotsiaaldemokraadid veendunud, et korralik ettevõtja oskab oma raha lugeda. Olen tutvunud ka ettepaneku vastaste tehtud rehkendusega, justkui vähendaks hariduse erisoodustuse staatusest vabastamine riigieelarve tulusid 160 miljoni krooni võrra aastas. Tegelikult midagi sellist ei juhtu. See raha kas investeeritakse mujale või jäetakse ootama paremaid aegu. Pole usutav, et tasemekoolituse väljaviimine erisoodustuste alt muudaks omanike ootusi ja soove dividendide saamisel.

Valitsuse väiteid ei saa tõsiselt võtta

Rahandusministeerium on põhjendanud, et “muudatuse tagajärjel tekiks rahalises vormis ja mitterahalises vormis palgatulu saajate ebavõrdne kohtlemine”. Jutumärgid eelmises lauses on toodud kahel põhjusel.

Esiteks on see tsitaat vabariigi valitsuse poolt antud arvamusest. Teiseks ei saa seda väidet kuidagi tõsiselt võtta. Selle loogika alusel peaks igasugune investeering töötajatesse, näiteks mis tahes koolitus, olema palgatulu ja mitte investeerimiskulu.

Tööalast koolitust aga täiesti põhjendatult erisoodustuseks ei loeta. Kus siin loogika on, kui kvalifikatsiooni tõstmise huvides tehtav koolitus on investeering, aga pangatellerist majandusanalüütikuks arenemine mitte?

Tõsi, ka täna saab maksusoodustusi töötaja. Madalama palga korral jäetakse need kulutused lihtsalt tegemata ning soodustused saamata. Seega soodustab riik täna üksikisiku tulumaksu kaudu kõrgemapalgaliste õpet ega näe vajadust luua arenguvõimalusi madalama töötasuga inimestele. Miks? Nii ju jäämegi “odavat” tööd tegema?

Sotsiaaldemokraatidele on ka mõista antud, et kui meie eelnõu käsitleks tasemekoolitust üksnes kutsehariduse tähenduses, võiks see ka läbi minna. Poliitilised kompromissid pole kunagi kandnud selge mõistuse tundemärke ja ka see nii-öelda kompromiss on jabur. Me lihtsalt ei mõistaks oma eelnõule isegi seletuskirja kirjutada, sest loogikat selles, et kutseharidus ei ole erisoodustus ja kõrgharidus on, pole olemas.

Tööturu kaks osapoolt on juba ühel meelel

Eesti tööandjad ja ametiühingud on juba aastaid seda sotsiaaldemokraatide ideed toetanud. Kui juba need kaks tööturu osapoolt milleski ühel meelel on, ei tohiks ju kellelgi selle vastu midagi olla. Jutud ettevõtlusega mitteseotud kulutustest ja ebavõrdsest kohtlemisest ei kannata kriitikat.

Saamata jääv tulu on aga siiski olemas. See tulu jääb riigil saamata nii täna kui tulevikus, kui arengule suunatud investeeringuid loetakse soodustuseks.

Vaata ka: Miks karistada ettevõtjat, kes väärtustab tööinimest?

Originaalartikkel