Valitsus on riigis korra loomisel välja tulnud uudse ideega: kehtestada töötajaile, kes kohtu kaudu oma saamata jäänud töötasu nõuavad, riigilõiv ja teha õigusabi võimalikult raskesti kättesaadavaks. Sama kord laieneks ka töö­õnnetuste ning kutsehaigustega seotud kohtuvaidlustele. Sellega püütakse inimesi mõtlema panna, kas ikka tasub iga senti või tähtsusetut tervisehäda taga ajades kohtuuksi kulutada. Teisi sõnu takistatakse inimesi kaudselt teostamast oma õigust pöörduda kohtusse.

Idee lähtub väidetavalt õilsast eesmärgist muuta kohtumenetlus kiireks ja efektiivseks. On ju kohtud ülekoormatud ja riigil raha üldjuhul ikka nappimas. Teisalt saaks riik sellisest otsusest puhaskasu, sest kahtlemata leidub neid, kes kõrgetele riigilõivudele vaatamata siiski kohtusse õigust ja õiglust otsima lähevad. Loodab ju valitsus riigilõivude tõusust riigieelarvesse lisa umbes 30 miljonit krooni, mis sobib populistliku kõrvalmaiguga tulumaksureformi lappimiseks.

Nimelt tuleb uue tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja selle rakendamise seaduse eelnõu kohaselt seni rahatutelt hagidelt hakata eelnevalt tasuma 1000 kr riigilõivu. Palga­nõuetelt, mida esitatakse viimases hädas ja pika ootamise järel, peab riigilõivu ette tasuma sõltuvalt hagetavast summast. Näiteks nelja kuu saamata palga nõude eest tuleb maksta eelnevalt 1500 kr riigilõivu, kui hageja kuupalk oli 6000 kr. Kust peab inimene oma igapäevast elatist omamata leidma raha veel riigilõivuks?

Justiitsministeeriumi sõnul pakub riik niisugustel puhkudel menetlusabi. Ent üks abi saamise tingimus uues eelnõus on, et menetluses osalemine peab olema edukas, st isiku väljavaated jõuda kohtumenetluse võiduka lõpuni peavad olema juba ette ära otsustatud. Erapooletul kohtunikul peab nüüd olema piisav alus isiku protsessi­edukust eeldada.

Võib-olla tuleks õigluse mõistet tõlgendada hästi paindlikult ja konstateerida, et sinna sisse mahub ka näiteks kohtuniku sügav eelarvamus, sümpaatia või antipaatia?

Eelnõu kohaselt ei anta isikule menetlusabi, kui tal juhtub olema vara, mida ta suuremate raskusteta müüa saaks. Põhiseadus muutub siin mõttetuks targutuseks, kui üksi protsessiseadustik sellest nõnda üle käib, et isiku õigustest ka vara puutumatusele vaid sisutu trükimust järele jääb. Kui riik säärasel salakavalal kombel kodaniku va­ra kallale tikub, kuidas saab ta kodanikult eeldada ausust ja lugupidamist riigikorra vastu?

Lõpuks tuleb silmas pidada, et kohtute töökoormus ei vähene. Kui praegu peab kohtunik kontrollima, kas riigi kulul õigusabiteenuse taotlemine on õigustatud, siis eelnõu järgi peab kohus hakkama kaaluma ka lõivust vabasta­mist.

Kohtukaebeõigus on üks isiku põhiõigusi, mida võib põhiseaduse järgi piirata üksnes juhul, kui see on möödapääsmatu ja kui selleks on mõjuv ning üldiselt aktsepteeritud põhjus. Paraku ei ole töötajate kohtukaebeõiguse riiveks täidetud küll ühtegi kolmest kriteeriumist, mistõttu näib valitsuse otsus lapsiku küündimatusena.

Niisiis pääsevad uue kontseptsiooni kohaselt vaid jõukamad ja jõulisemad vaidlejad kohtusse rikutud õigusi kaitsma. Tublil, kuid vähetasustatud tööinimesel, kelle seljast tööandja juba mõned nahad koorinud, pole erilist loo­tust oma saamata jäänud palka piskukest vara müümata-pantimata kätte saada.

Otseselt töötajaid puudutava eelnõu koostamisel pole kordagi konsulteeritud ametiühingutega, kes ideaalis peaks olema valitsuse üks sotsiaal­partnereid. Kulissidetagused arvamuseavaldused lubavad hoopis oletada, et võimuliidul puudub igasugune soov sotsiaalse õigusriigi loomiseks ja edendamiseks.

Niimoodi jätkates oleme peagi sun­nitud tõdema, et ka meie põhi­seadus on ajast-arust ja tuleb kiiresti koostada uus, märksa paindlikum-innovaatilisem ning tulutoovam. Kaaluda tuleks ka euroliidust väljaastumist, kui just välja ei visata.

Originaalartikkel