Õige pea saabub tähtaeg, millal Euroopa Komisjon ootab liikmesriikidelt ja muudelt institutsioonidelt tagasisidet ja arvamusi uue Euroopa ühtse tulumaksubaasi kohta.

Oma arvamuse selles asjas esitab ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, millest hetkel on veel vara rääkida, kuna töö sellega alles käib ja arvamuseni pole veel jõutud.

Kui räägime aga ühtsest tulumaksubaasist ELs, siis millest me räägime? Milleks ja kellele seda vaja on? Euroopa Komisjon on Euroopa ühtse tulumaksubaasi loomise tarvidust lahti seletanud direktiivi eelnõus, kust alljärgnev ka pärineb.

Ühtne tulumaksubaas oleks süsteem, mis võimaldaks äriühingutel käsitada seoses ettevõtte tulumaksuga EL ühtse turuna, aitaks lihtsustada ELs residendiks olevate äriühingute piiriülest tegevust ning toetaks eesmärki muuta EL rahvusvaheliste investeeringute jaoks atraktiivsemaks.

Sellise süsteemi saaks kõige paremini luua, kui võimaldada äriühingutel, kes on maksukohustuslased rohkem kui ühes liikmesriigis, korraldada oma maksuasju ELs vastavalt ühtsetele maksustamisbaasi arvutamise eeskirjadele ning suhelda ühe maksuhalduriga (one-stop-shop). Kuna maksumäära erinevused ei põhjusta samu tõkkeid, ei peaks süsteem (ettevõtte tulumaksu ühtne konsolideeritud maksustamisbaas, CCCTB) mõjutama liikmesriikide vabadust otsustada ettevõtete maksustamise riigisises(t)e määra(de) üle.

Sellise süsteemi oluline element on konsolideerimine, kuna üksnes sel viisil saab kõrvaldada ELs äriühingute ees olevaid olulisi maksutõkkeid. Sellega kõrvaldatakse siirdehindadega seotud formaalsused ja grupisisene topeltmaksustamine. Lisaks tasaarvestatakse maksumaksja kahjumid automaatselt sama grupi teise liikme kasumitega.

Konsolideerimiseks on tingimata vaja eeskirju tulemuse jaotamise kohta liikmesriikide vahel, kus asuvad grupi liikmed. Kuna kõnealune süsteem on eelkõige mõeldud piiriüleselt tegutsevate äriühingute vajaduste rahuldamiseks, peaks see olema vabatahtlik ning täiendama olemasolevaid ettevõtte tulumaksu riiklikke süsteeme. Süsteem peaks koosnema ühtsetest eeskirjadest ettevõtete maksustamisbaasi arvutamise kohta.

Kõik tulud peaksid olema maksustatavad, välja arvatud juhul, kui nende suhtes on selgelt kehtestatud maksuvabastus. Sissetulek, mis koosneb dividendidest, gruppi mittekuuluva äriühingu aktsiate võõrandamisest saadavast tulust ning välismaal asuvate püsivate tegevuskohtade kasumist, tuleks maksust vabastada. Intressidest ja litsentsitasudest saadav sissetulek peaks olema maksustatav lubades maksust maha arvata kõnealustelt maksetelt kinni peetud maksu.

Maksustatavaid tulusid tuleks vähendada ärikulude ja teatavate muude kulude võrra. Mahaarvatavad tegevuskulud peaksid tavaliselt hõlmama kõiki kulusid, mis on seotud müügi ja kuludega, mis on seotud sissetuleku loomise, säilitamise ja tagamisega. Mahaarvatavus peaks laienema teadus- ja arendustegevuse kuludele, samuti kuludele, mis on tekkinud seoses omakapitali hankimise või ärilisel eesmärgil võetud laenuga. Samuti tuleks koostada loetelu mittemahaarvatavatest kuludest.

Põhivara peaks teatavate eranditega olema võimalik maksude arvutamisel amortiseerida. Pikaajalised materiaalsed ja immateriaalsed põhivarad tuleks amortiseerida individuaalselt, samas kui teisi tuleks käsitleda varakogumina. Amortisatsiooni arvestamine varakogumilt lihtsustab asja nii maksuhaldurite kui ka maksumaksjate jaoks, kuna sellega välditakse põhivara iga üksiku liigi ja selle kasuliku eluea loetelu koostamist ja haldamist.

Maksumaksjatel peaks olema lubatud kanda kahjumit edasi piiramatult, kuid selle tagasikandmine peaks olema keelatud. Kuna kahjumi edasikandmine peaks tagama, et maksumaksja maksab makse tegelikult sissetulekult, ei ole põhjendatud kehtestada edasikandmisele ajaline piirang.

Kui maksumaksja tehtud intressimaksetelt ja litsentsitasudelt peetakse kinni maksud, tuleks kõnealustest maksudest saadud tulu jagada vastavalt kõnealuse maksuaasta valemile. Kui maksumaksja jagatud dividendidelt peetakse kinni maksud, siis kõnealustest maksudest saadud tulu ei jagata, kuna erinevalt intressidest ja litsentsitasudest ei ole dividendide puhul tehtud varasemaid mahaarvamisi, mis puudutab grupi kõiki äriühinguid.

Tehingute suhtes maksumaksja ja seotud ettevõtte vahel, kes ei ole sama grupi liige, tuleks hindade kohandamisel kohaldada reaalturuväärtuse põhimõtet (arm\’s length principle), mis on üldiselt kohaldatav kriteerium.

Süsteem peaks sisaldama üldist kuritarvituse vastast nõuet, mida täiendaks meetmed, mille eesmärk on ohjata kuritahtliku tegevuse teatavaid liike. Kõnealused meetmed peaksid piirama selliste intresside mahaarvatavust, mis on makstud seotud ettevõtetele, kes on väljaspool EL residendid madala maksumääraga riigis, kes ei vaheta teavet maksja liikmesriigiga.

Konsolideeritud maksustamisbaasi jaotamise valem peaks koosnema kolmest võrdse kaaluga tegurist (tööjõud, varad ja käive). Tööjõutegur tuleks arvutada töötasu ja töötajate arvu alusel (kummagi osakaal on pool). Varategur peaks koosnema kõigist materiaalsetest põhivaradest. Immateriaalsed ja finantsvarad tuleks valemist välja jätta nende mobiilse laadi tõttu ja kuna tekib süsteemist möödahiilimise oht. Kõnealuste tegurite kasutamine võtab piisavalt arvesse päritoluliikmesriigi huve. Lõpetuseks tuleks võtta arvesse käivet, et tagada sihtliikmesriigi õiglane osalemine.

Nende tegurite ja kaaludega peaks saama tagada, et kasumit maksustatakse seal, kus see teeniti. Erandina üldpõhimõttest, juhul kui jaotamise tulemus ei kajasta õiglaselt äritegevuse ulatust, nähakse kaitseklausliga ette alternatiivse meetodi kasutamine.

Vaadates seisukohtade kujunemist selle kohta võib lihtsustatult väita, et seda toetavad tugevalt Prantsusmaa ja ka paljud Kesk-Euroopa riigid, aga edasistest arengutest juba edaspidi.

Autor on kaubandus-tööstuskoja esindaja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitees