30. juulil avaldati Riigi Teatajas majandus- ja kommunikatsiooniministri määruse nr 16 "Nõuded vedelkütusele" muudatused, mille põhiliseks eesmärgiks on sisustada biokütuse mõiste, mida tuleks kasutada vedelkütuste turul kaubeldavate toodete suhtes. Eesmärgiks on võtta Eesti õigusesse üle EL direktiivi 2009/28/EÜ (taastuvenergia direktiiv) mõningad biokütuseid puudutavad sätted, mille osas Euroopa Komisjon algatas 30. mail 2013. a rikkumismenetluse, leides et need ei ole Eesti õigusaktidesse üle võetud.
Ehkki biokütuse mõistet sisustab ka keskkonnaministri määrus nr 45 "Vedelkütuste kohta esitatavad keskkonnanõuded, biokütuste säästlikkuse kriteeriumid, vedelkütuste keskkonnanõuetele vastavuse seire ja aruandmise kord ning biokütuste ja vedelate biokütuste kasutamisest tuleneva kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemise määramise metoodika", rakendatakse taastuvenergia direktiivi alusel biokütusele mitmeid teisi nõudeid (näiteks biokütuste tarneahela auditeerimine ning jagatava informatsiooni sisu). Nende nõuete kehtestamine oligi muudatuste peamiseks sisuks. Samuti selgitatakse muudatustega, millist toodet võib lugeda biokütuseks ning milliste toodete puhul ei ole biokütuse mõiste kasutamine asjakohane. Biokütuse suhtes kohaldatavad nõuded kehtivad EL-s toodetud ja EL-i imporditud biokütuse ja lähtematerjalide suhtes. Lisaks defineeritakse mõned seni kasutamata mõisted – tarneahel ja massibilansi süsteem.
Uued nõuded ja mõisted jõustusid 2. augustil.
Muudatuste eelnõu teksti ja seletuskirja saab näha Eelnõude Infosüsteemis.
Euroopa Komisjoni määrus (EL) nr 666/2013, 8. juuli 2013, millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/125/EÜ seoses tolmuimejate ökodisaini nõuetega
Uus EL määrus sätestab nõuded, millele tolmuimejad peavad edaspidi vastama, et neid saaks Euroopa Liidus turustada. Peamiseks eesmärgiks on vähendada tolmuimejate elektritarbimist, mis oli 2005. a 18 TWh aastas ning ilma täiendavate nõuete rakendamiseta võiks aastaks 2020 tõusta 34 TWh-ni.
