Euroopa Parlament võttis 17. aprillil 2019. aastal vastu direktiivi nr 2019/790, mis käsitleb autoriõigust ja autoriõigusega kaasnevaid õigusi digitaalsel ühtsel turul (edaspidi DSM-i direktiiv). Riigikogus on praegu menetluses autoriõiguse seaduse muutmise seaduse eelnõu, millega direktiiv Eesti õigusesse üle võetakse. DSM-i direktiiv muudab oluliselt seniseid EL-is veebiplatvormide kohta kehtinud autoriõiguse põhimõtteid.
Seni said veebiplatvormid nautida direktiivis 2000/31/EÜ (e-kaubanduse direktiiv) sätestatud nn ohutu sadama (safe harbor) režiimi, seetõttu nad enamasti ei vastutanud kasutajate üleslaaditava materjali eest. DSM-i direktiivi artikli 17 lõige 1 sätestab aga, et kui veebisisu jagamise teenuse osutaja annab üldsusele juurdepääsu tema kasutajate üleslaaditud, autoriõigusega kaitstud teostele või muule kaitstud materjalile, tähendab see nende üldsusele edastamist või üldsusele kättesaadavaks tegemist, milleks on vaja saada õiguste omajatelt luba. Sellega kehtestab direktiiv veebisisu jagamise teenuse osutajatele otsese vastutuse kasutajate toimepandud autoriõiguse rikkumise eest.
Direktiivis kasutatud termin veebisisu jagamise teenuse osutaja on EL-i õiguses uus. Kuigi direktiivis endas on see termin defineeritud, jätab legaaldefinitsioonis kasutatud mitmete terminite määratlematus rohkelt ruumi tõlgendamisele. Samal ajal on veebisisu jagamise teenuse osutaja mõiste täpne määratlemine oluline, kuna vaid definitsiooniga hõlmatud veebiplatvormidele rakendub direktiivis sätestatud otsene vastutus autoriõiguste rikkumise eest. Erialakirjanduses on harvad juhud, kus veebisisu jagamise teenuse osutaja mõistet on käsitletud süvitsi. Eestis oli esimene põhjalikum uurimus KPMG oma küsimuses, millised Eestis asutatud portaalid sellele mõistele vastavad. Artikkel analüüsib veebisisu jagamise teenuse osutaja mõistet, täiendades nimetatud KPMG-i uurimust.
Artikkel on avaldatud ajakirjas Õiguskeel nr 2/2021
