Euroopa Komisjon uuendas järgnevaks 12 aastaks konkurentsireeglid kaupade ja teenuste turustamisel. Aprilli lõpus vastuvõetud ning juunist jõustuva uue nn "grupierandi" määrusega asendatakse eelmine sarnane määrus, mis kehtis juba üle 10 aasta.

Uues määruses "Komisjoni määrus (EL) nr 330/2010" nähakse sarnaselt eelnevaga ette erandjuhud, millal tootjad ja turustajad tohivad sõlmida omavahel toodete ja teenuste müümiseks konkurentsialaseid (avatud konkurentsi piiravaid) kokkuleppeid. Määruses ja sellele lisatud juhistes on varasemaga võrreldes võetud arvesse oluliselt rohkem internetikaubandust, mille osatähtsus on tänu võrgus toimuvale müügile ja piiriülesele kaubandusele viimase kümne aastaga oluliselt kasvanud ning ilmselt kasvab veelgi.

Komisjon soovib seda suundumust toetada, kuna see suurendab konkurentsi ning tarbijate valikuvõimalusi ja langetab hindu. Aluspõhimõtted võrreldes kehtivate eranditega on jäänud samaks. Igal ettevõttel on õigus ise otsustada, kuidas ta tooteid turustab, tingimusel et ta ei sõlmi keelatud hinnakokkuleppeid ega sea muid raskekujulisi piiranguid. Internetis võivad volitatud turustajad (approved distributors) müüa ilma koguseliste ja hinnapiiranguteta ning kliendi asukoht ei ole oluline.

Sisuliselt sätestatakse uues "grupierandi" määruses, millised turustus- ja tarnekokkulepped on tootmis- või turustamisahela eri tasanditel lubatud. Eelkõige puudutab see edasimüügi (ainu)õiguste andmisega seotud lepinguid (exclusive distributorship contract). Selliseid "vertikaalseid" kokkuleppeid on sadu tuhandeid ja seepärast oli nii ettevõtete kui ka tarbijate jaoks tähtis eeskirjad läbi vaadata. Seda enam, et eelmine vertikaalpiirangute grupierandi määrus ja selle juurde kuuluvad juhised olid juba 10 aastat vanad.

Olgu täpsustatud, et vertikaalseks kokkuleppeks loetakse määruse kohaselt kokkulepet või kooskõlastatud tegevust, mis on sõlmitud kahe või enama ettevõtja vahel, kes kõik tegutsevad kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse täitmise eesmärgil tootmis- või turustamisahela eri tasanditel, ja mis käsitlevad tingimusi, mille alusel osalised võivad teatavaid kaupu või teenuseid osta, müüa või edasi müüa.

Samuti tuleb arvestada, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 kohaselt on siseturuga kokkusobimatud ja keelatud kõik sellised ettevõtjatevahelised kokkulepped, ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevus, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ning mille eesmärgiks või tagajärjeks on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi siseturu piires, iseäranis need kokkulepped, otsused ja tegevus, millega:

• otseselt või kaudselt määratakse kindlaks ostu- või müügihinnad või mis tahes muud tehingu tingimused;
• piiratakse või kontrollitakse tootmist, turge, tehnilist arengut või investeeringuid;
• jagatakse turge või tarneallikaid;
• rakendatakse võrdväärsete tehingute puhul erinevaid tingimusi, pannes kaubanduspartnerid sellega ebasoodsasse konkurentsiolukorda;
• seatakse lepingu sõlmimise eeltingimuseks teise poole nõusolek võtta endale lisakohustusi, mis oma laadilt või kaubandustavade kohaselt ei ole seotud sellise lepingu objektiga.

Eeltoodust erandite kehtestamiseks ongi nn grupierandi reeglid mõeldud.

Tulles tagasi uue määruse juurde tuleb kindlasti rõhutada, et tootjatele jääb endiselt õigus otsustada, kuidas nad tooteid turustavad. Enamikel juhtudel ei ole vaja ilmselt ka karta, et senised lepingud tühiseks muutuksid. Selleks, et tootjad kuuluksid nimetatud grupierandi alla, ei tohi nende turuosa siiski ületada 30%. Samuti ei tohi nende turustus- ega tarnekokkulepped sisaldada raskekujulisi konkurentsipiiranguid, nagu näiteks edasimüügihinna fikseerimine või tõkete loomine Euroopa Liidu ühtsel turul.

Uute eeskirjadega kehtestatakse sama turuosa ülempiir (30%) lisaks turustajatele ka jaekaubandusettevõtetele (ostjatele), sest mõnikord on ka ostja turuosa nii suur, et see võib kahjustada konkurentsi. Turuosa ülempiiri ületamine ei tähenda siiski, et suurema turuosaga ettevõtete kokkulepped oleksid ebaseaduslikud. Suurema turuosaga ettevõtted peavad lihtsalt hindama, kas nende kokkulepped sisaldavad konkurentsipiiranguid ja on põhjendatud.

Nagu öeldud, käsitletakse uutes eeskirjades ka internetis toimuvat müüki. Volitatud turustajal peab olema õigus lisaks poodidele ja muudele tavamüügi punktidele kasutada müügiks ka veebilehte. See tähendab, et uute reeglite kohaselt ei saa tootjad piirata interneti kaudu müüdavate toodete kogust ega nõuda sellistelt toodetelt kõrgemat hinda (nn valikuline turustamine).

Juhistes on veelgi selgitatud "aktiivse" ja "passiivse" müügi mõistet ainuõigusliku (exclusive) turustamise puhul. Enam ei ole näiteks lubatud tehingut katkestada või klienti ümber suunata sel põhjusel, et tema sisestatud krediitkaardi andmetest nähtub, et ta asub välisriigis.

Muudatusi ei ole selles osas, mille kohaselt võivad tootjad valida turustaja selle järgi, kui kvaliteetselt ta nende tooteid tutvustab, mitte selle järgi, kas ta kasutab tavalisi müügiviise või internetti.

Et tarbija saaks toodetega vahetult tutvuda ja neid proovida, võivad tootjad otsustada müüa neid üksnes turustajatele, kellel on üks või mitu füüsilist müügipunkti. Sel juhul on komisjon aga öelnud, et jälgib eriti hoolikalt, et ei tekiks kontsentreeritud turge, millele ei ole juurdepääsu nendel interneti- või tavamüügi ettevõtetel, kes kauplevad soodushinnaga.

Kuna määrus on äsja valminud, ei ole sellega seotud põhjalikumaid juhiseid tänaseks eesti keeles veel avaldatud, kuid eeldatavasti ei kulu selleks enam palju aega.

Tutvu ka määrusega 330/2010