Majandustegevuse registrisse võib kaupleja tegevuskohaks registreerida ka kodu.
Ettevõtjail on vahel tekkinud probleeme enda kohalikus omavalitsuses majandustegevuse registrisse registreerimisega.
Tallinnas näiteks kuulis end registreerima läinud õmbleja, et kodu on tegevuskohana keelatud kirja panna.Õmbleja tegevus on kaubandustegevuse seaduse järgi kahtlemata kaubandus ning see nõuab registreerimist majandustegevuse registris. Kaubandustegevuse seadus kasutab mõistet tegevuskoht: see on kaupleja müügikoht.
Lugedes kaubandustegevuse seadust, jääb ühest küljest mulje, et tegevuskoht on selle seaduse mõistes piltlikult öeldes pood.
Teisalt tundub, et seadust kirjutades ei ole kodus tegutsejatele osatud mõelda. Aga päris kindlasti ei keela seadus kodu kasutamist tegevuskohana.
Paljudes omavalitsustes pole taolisi probleeme olnud ning kodus tegutsejad on rahulikult registrisse koduse aadressiga kantud.
Registreerimistaotluste vorme ja nende täitmise juhendeid lugedes jääb mulje, et nii on asja ette kujutanud ka seaduse autorid. Kaubandustegevuse seadus näeb nimelt ette võimaluse, et kauplejal puudub tegevuskoht.
Registreerimisjuhendis ettevõtja registreerimiseks kaubandustegevuse valdkonnas on punktis 5e tegevuskoha puudumise näiteks toodud vaipkatete puhastamine kliendiga kokkulepitud kohas. Seega ei ole tegevuskoht eraldi müügipunkt ja seaduses ei ole kodus tegutsejaid käsitletud kui kauplejaid, kellel puudub tegevuskoht.
Tegevuskohata on näiteks kauplustele ja tööstusele müüvad talupidajad: talus ainult toodetakse, aga ei müüda, ja seda nimetatakse hulgikaubanduseks.
Kodus tegutseda ei keela ükski õigusakt.
Mõnel tegevusalal, näiteks ilu- ja isikuteenuste osutamisel, on kodus tegutsemisele ette nähtud kitsendavaid asjaolusid. Kuid ka sellistel ettevõtjatel pole kodus tegutsemine ära keelatud.
Õmblejate jaoks aga pole üheski õigusaktis piiravaid tingimusi.
Nii et tuleb kasutusele võtta see vana ja äraproovitud retsept: küsida, kus on see kirjas, mida te räägite?
