Avalik arutelu tulumaksusüsteemi üle toob kindlasti välja palju kaalumist väärivaid seisukohti. Me ei tohi aga unustada, et tulumaksusüsteemi täiendamine tuleb ellu viia lähiajal – võtame põhjendamatuid riske, kui peagi laiapõhjalist ja kõiki osapooli rahuldavat kokkulepet ei saavuta.
Kui Eesti liitus Euroopa Liiduga, lisati liitumislepingusse tulumaksualane üleminekusäte, mille üks eesmärk oli just anda meile aega võimalikele probleemidele lahenduste leidmiseks. Selle sätteta oleks mõni välisosalusega ettevõte võinud vaidlustada meie tulumaksusüsteemi, et maksuvabalt dividende kätte saada. Selline risk muutub üleminekuaja lõppedes taas reaalseks.
Kingitus Eesti ettevõtjale või välisriikidele?
Tulumaksusüsteemi muutmise vajalikkuses kahtlejate arv on tänaseks kokku kuivanud – oma ettepanekutega on tulnud välja erakonnad, rahandusministeerium, ettevõtjate organisatsioonid. Küsimus pole enam selles, kas seadus vajab muutmist, vaid kuidas seda teha.
Ettevõtjate ettepanek on vabastada dividendid teatud osaluse korral täielikult tulumaksust. Rahandusministrina pakkusin välja ülemineku traditsioonilisele, kuid madala määraga tulumaksule. Mõlema ettepanekuga kaasneb ettevõtetele ja riigile nii positiivseid kui negatiivseid aspekte. Traditsioonilise maksusüsteemi vastased toovad peamiselt välja selle ebaefektiivsust, haldamise keerukust. Kindlasti peab nendega arvestama, kuid peame mõtlema ka riskidele, mida maksusüsteemi muutmine võib kaasa tuua meie ettevõtjatele, kes tegutsevad välisriikides.
Eesti ettevõtjate rahvusvahelise konkurentsivõime hoidmiseks peab meie maksusüsteem tagama, et investori maksukoormus säiliks madalana kogu keti ulatuses. Üle 10%-lise osalusega aktsionäride dividendide maksustamisest loobumise korral võib näiteks 100%-lise osalusega äriühingute maksustamine kujuneda näiliseks. Seda tehes riskime välisriikide keeldumisega rakendada meie ettevõtjate suhtes maksulepinguid ja -direktiive. Läti ja Holland on näidanud valmidust lepingute rakendamisest keelduda, kui Eesti äriühingute maksustamine kujuneb illusoorseks.
Kindlasti ei taha ükski ettevõtja avastada, et välisriiki tehtud investeeringu tootlus väheneb oluliselt lepingusoodustuste äralangemise tõttu, seega peame otsustamisel ka selle riskiga arvestama. Praktikas tähendaks see Eesti maksustamisõiguse kandumist välisriikidele – kui hetkel ei tohi näiteks ELi riigid seal asuvate tütarühingute poolt Eestisse makstavatelt dividendidelt üldjuhul tulumaksu kinni pidada, siis maksulepingute ning direktiivide mitterakendumisel tekiks välisriikidel see õigus.
Eeldades, et riigid rakendavad siseriiklikke määrasid, võivad makstavad summad ulatuda näiteks 10%ni dividendide brutosummast Lätis, 15%ni Leedus, kuni 30%ni Rootsis. 10% brutosummast võib aga olla oluliselt enam kui praegune 23% netosummast.
Sama võib juhtuda ka siis, kui Eesti äriühing jagab dividende välisriigis asuvale emaühingule. Seega võib nii Eestist välja kui Eestisse suunatud investeeringute osas tekkida olukord, kus ettevõtja maksukoormus ei vähene, sest sama kasum maksustatakse välisriikides.
Ettevõtja vaatab üle koduküla piiri
Arvestama peame ka sellega, et Eesti võib muutuda maksuplaneeringute tallermaaks. See ei too täiendavaid ressursse Eesti ettevõtlusesse, vaid õõnestab välisriikide maksubaase – põhjendamatu on lasta kapitalil läbi Eesti voolata, sellest riigi jaoks midagi ammutamata. Ka väike maksusumma võib anda riigile elanike heaolu tõstmiseks vajalikke vahendeid.
Maksuvabastus võib olla küll kasulik Eestis tegutsevatele ettevõtjatele, kuid mitte neile, kes soovivad oma tegevusse kaasata väliskapitali või tegutseda välisturgudel. Ka võib sellega kaasneda maksude laekumise nihkumine välisriikidesse ja piiriüleselt tegutsevate ettevõtjate maksukoormus võib vähenemise asemel hoopis suureneda. Seega poleks maksuvabastus kingitus Eesti ettevõtjaile, vaid välisriikide valitsustele. Minu seisukoht on, et madalat maksu tuleks eelistada täielikule maksuvabastusele.
