Pakendi- ja pakendiaktsiisi seaduse muudatused sätestavad, et pakendiettevõtjad peavad hakkama pakendeid koguma materjalipõhiselt.

Materjalipõhiselt kogumine tähendab, et taaskasutuseks tuleb eraldi koguda klaasist, plastist, metallist, paberist, kartongist ja puidust pakendijäätmeid.

Seaduse jõustumisel tuleb tagatisrahata pakendite kogumiseks tiheasustusega asulates paigaldada vähemalt üks kogumiskoht 500 meetri raadiuses. Kui tegu on piirkonnaga, kus ühel ruutkilomeetril elab rohkem kui 500 elanikku, tuleb paigaldada vähemalt üks kogumiskoht 1000 meetri raadiuses. Hajaasustusega piirkondades tuleb lähtuda sellest, et üks kogumiskoht oleks 1000 elaniku kohta.

“Need on miinimumnõuded. Lisaks arvule on oluline konteinerite suurus,” täpsustab keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja Peeter Eek. “Konteinerite paigutamisel tuleb taaskasutusorganisatsioonidel koostöös omavalitsustega selgitada välja sobilikud kogumiskohad ja tühjendussagedus.”

Tagatisrahaga pakendite ja pakendijäätmete tagasivõtmise kohustus on seotud müügikoha suurusega.

Kui müügikoht on üle 200 m2, tuleb pakendid tagasi võtta müügikohas või selle teenindusmaal. Kui müügikoha pind on kuni 200 m2, võib tagasivõtmise korraldada väljaspool selle piire, kuid seda vaid omavalitsuse nõusolekul.

“Pakendite tagastus ja taaskasutus saab efektiivne olla vaid siis, kui elanikele on loodud selleks võimalikult soodsad tingimused,” märgib Eek. “Taaskasutusorganisatsioonil tuleb teavitustööle kulutada vähemalt 1% käibest aastas.”

MTÜ Eesti Pakendiringlus teenindusjuht Andres Siplane leiab, et pakendiettevõtete kulutused tõusevad uue korra jõustumisel kahekordseks.

“Kui mullu menetleti roheliste eelnõu, mis oleks kulutusi tõstnud umbes 20%, siis tekkis hirmus vastuseis kaubanduskoja ja toiduliidu poolt,” selgitab ta. “Praegu aga vaatasin hämminguga, kuidas kõik olid vait ega näinud kusagil mingeid finantsprobleeme võrsuvat.”

Originaalartikkel