Ehkki riigilõiv peaks olema tasu riigi poolt inimestele ettekirjutatud ja riigiasutuse poolt teostatud toimingu eest ning seejuures ei tohi tasu olla suurem, kui teenuse osutamiseks kulub, on meil lõivud olnud sisuliselt maksud ning riigile priske tuluallikas. Näiteks kinnisasja kinnistusraamatusse kandmine on hulga kallim toimingu maksumusest, lõiv sõltub absurdsel moel ka tehingu maksumusest ning mullu kogus riik mitu korda rohkem raha, kui on vaja registri ülalpidamiseks. Nüüd lõpuks tahab justiitsministeerium selle asja pea pealt jalgadele pöörata: vähendada lõive kaks korda.
Ent on palju häid asju, mis ongi soovideks jäänud, sestap ma enne imet lõivunduses ei usu, kui see on sündinud – mullu kogus riik lõivudena kokku miljardile läheneva summa – 836 miljonit krooni. Sellisest rahast on raske loobuda. Eriti võimuliidul, mille osapooled on harjunud kulutama suuri summasid oma aktiivse “värbamistegevuse” peale.
