Euroopa Komisjon on võtnud ambitsioonika eesmärgi töötada 3–4 aasta jooksul välja Euroopa ühtne konsolideeritud äriühingute maksubaas (Common Consolidated Corporate Tax Base ehk CCCTB). Kui paljud riigid on avaldanud sellele oma poolehoidu, siis 2005. aasta 27. oktoobri Euobserver viitab, et Suurbritannia, Iirimaa, Eesti, Leedu ja Slovakkia on komisjoni algatusele "fundamentaalselt" vastu.

Õilsate ideede puhul on jäigad positsioonid kaheldavad. Eitada saab kas probleemi olemasolu või selle lahendamist. Kuna maksuprobleeme on Euroopa siseturul raske eitada, saab eksisteerida soovimatus nende lahendamisega tegeleda või vastunäidustus mingi kindla lahenduskäigu osas. CCCTB osas on hetkel käidud välja vaid üldine kontseptsioon, mille puhul tuleb liikmesriikide, ettevõtjate ja Euroopa siseturu jaoks ühtselt vastuvõetav lõpptulemus alles välja töötada.

Eesti äriühingute tulumaksusüsteemi võib pidada kuitahes innovatiivseks ja ettevõtjasõbralikuks, kuid iseenesest ei lahendaks see siiski Euroopa siseturu probleeme (nt siirdehindade määratlemine, piiriülene kahjumite kompenseerimine, vajadus tunda 25 riigi seadusi, reorganiseerimised jne.), mida ühtse maksubaasi loomisega lahendada soovitakse.

Kuna Eesti ettevõtjate piiriülene tegevus pole õiget hoogu veel sisse saanud ja nad pole paljude probleemidega veel kokku puutunud, ei oska nad neid tõenäoliselt ka ette näha.
Ühtse maksubaasi osas on avalikkuses hakanud levima hulgaliselt müüte, mis pigem on spekulatsioonid kui midagi, mida oleks kusagil kindlalt otsustatud.

Esimene müüt – ühtse maksubaasiga kaasneb kindlasti ka maksumäärade ühtlustamine. Tegelikkuses on komisjon korduvalt viidanud, et ühtse maksumäära kehtestamine ei käi ideega kaasas. Maksumäärad jääksid jätkuvalt iga liikmesriigi enda otsustada.

Teine müüt – ühtne maksubaas piirab kasulikku maksukonkurentsi Euroopa siseturul ka siis, kui maksumäärad jäävad liikmesriikide otsustada. Kaheldav, sest senini pole otsustatud, kas loodav maksubaas iseenesest oleks liikmesriikidele kohustuslik või vabatahtlik. Võimalik, et liikmesriigid saavad otsustada, kas ja millisel hetkel algatusega ühineda. Ehk eksisteerib võimalus, et algselt ühineb süsteemiga tõhustatud koostöö raames vaid osa riike.

Kolmas müüt – Eesti ettevõtjatele on praegune Eestis kehtiv süsteem väga kasulik ja loodav süsteem ei pruugi olla sama soodus. Tegelikkuses pole senini veel otsustatudki, kas uus maksubaas asendaks liikmesriikides kehtivad süsteemid või oleks pigem alternatiiviks. Ehk on olemas ka võimalus, et ettevõtjad saavad hoopis kahe süsteemi vahel valida ja nende võimalused avarduksid.

Kuna kirjeldatud valikute osas pole midagi otsustatud, on võimalikud erinevaid stsenaariumid. Ettevõtjate jaoks oleks kõige soodsam olukord, kus liikmesriigid oleks kohustatud ühtset maksubaasi rakendama paralleelselt siseriikliku süsteemiga ning ettevõtjail oleks võimalus valida, kas rakendada ühtset maksubaasi või jätkata siseriikliku süsteemi alusel – maksumäärad kehtestataks samas liikmesriikide poolt. Tegemist oleks lahenduskäiguga, mis garanteeriks piiriüleste maksuprobleemide lahendamise, samas tagades, et ettevõtjate olukord ei muutu koormavamaks.

Loomulikult ei ole välistatud ka mustem stsenaarium ehk Prantsusmaa ja Saksamaa eestvedamisel toetatav olukord, kus ühtne maksubaas peaks saama kohustuslikuks nii liikmesriikidele kui ka ettevõtjatele ja sellega kaasneks ühtse maksumäära kehtestamine.

Kuna esimese stsenaariumi puhul kardetakse ettevõtjaile täiendavate maksude planeerimise võimaluste loomist, siis teine lahendab ettevõtjate piiriülesed probleemid eelarvetulude kaitsmist arvesse võttes. Samas on teise stsenaariumi puhul oht, et osades riikides läheb ettevõtjail lihtsamaks, osades aga raskemaks. Kindlasti ei piirdu kombinatsioonid kahe kirjeldatud äärmusega.

Seega on hetkel paberil vaid probleem, mida soovitakse lahendada, võimalikud lahenduskäigud ja palju lahtisi otsi. Kas „fundamentaalne ei“ peaks tähendama probleemi enda eitamist; hirmu, et lõpptulemuseks on kõige mustem stsenaarium; kartust, et tehnilistes detailides on kokkuleppele jõudmine liiga raske; soovi ja nägemust probleemid teisiti lahendada (nt üksikprobleemide lahendamine eraldi direktiividega) või hoopiski probleemi lahendamise jätmist maksumaksjaile endile? Ehk mida me vajame, on pigem diskussioon ja lahenduskäikude otsimine kui mustade või valgete seisukohtade võtmine.

Võib ju loota ka, et maksusüsteem ise tänu Euroopa Kohtu pretsedendiõiguse arenemisele aegamööda paika loksub. Ettevõtjate jaoks tähendaks see pikemat õigusselgusetuse perioodi ja täiendavaid kulutusi kohtumenetlusele, samas kui liikmesriigid saavad kergendatult ohata, et kui midagi valesti läheb, siis ei ole see nende tegevuse (küll aga tegevusetuse) tagajärg.