Eesti toiduainetööstus pidi oma tootmise viima vastavusse eurodirektiividega. See oli kui looduses toimuv iseregulatsioon, mille tulemusena jäid ühed ettevõtted ellu ja teised mällu. Suuremalt jaolt kadusid pildilt ettevõtted, kes ei suutnud teha vajalikke investeeringuid. Ka jäätmeid käsitlevad seadused on suures osas üle võetud EList. Kohalikele ametnikele on jäetud seaduste rakendust puudutavate määruste kokkupanek.

Alates 2005. aasta 1. maist kehtib Eestis pakendiseaduse säte, mis kohustab kõiki pakendiettevõtteid ise kokku koguma pakendeid, nendest 50% taaskasutama või siis delegeerima ülesande akrediteeritud pakendite taaskasutuse organisatsioonile. Lähtuvalt pakendiseadusest on pakendi taaskasutamist korraldavaks organisatsiooniks see, mis võtab pakendiettevõtjatelt ja tootjatelt üle pakendite kogumise ja taaskasutamise, osutades pakendi massil põhinevat liigipõhise taaskasutamise teenust.

Ettevõtted, kes pole pakenditega seonduvat taaskasutusorganisatsioonile alates 1. juulist delegeerinud, peavad maksma riigile pakendiaktsiisi, mis võib ületada kümnekordselt pakendite kogumise ja taaskasutamise määrasid.

Näide. Kui teil on tonn paberit ja te seda ei kogu, siis võib keskkonnainspektsioon trahvida kuni 50 000 krooniga. Lisaks tuleb maksu- ja tolliametile tasuda pakendiaktsiisi 3000 krooni (kilolt paberilt on aktsiis 20 krooni). Nii on võimalik kulu kokku kuni 53 000 krooni. Kui te aga delegeerite oma pakendiprobleemid taaskasutusorganisatsioonile, läheb see teile ühe tonni paberi korral maksma 1000 krooni, pluss käibemaks. Kõigi eelpool mainitud kulude suurus sõltub omakorda pakendi liigist ja hulgast. Seega on ettevõtjatel valida, kas maksta aktsiisi või läheneda pakendijäätmetele majanduslikult ja keskkonnasõbralikult.

Siin on veel üks aspekt, mis puudutab neid, kes arvavad, et Eestis on võimalik jätkuvalt “alkeemiat