Uued ja muudetud raamatupidamisstandardid toovad uuest aastast kaasa olulisi muutusi ja täiendusi, mille peale peaksid ettevõtted juba täna mõtlema.

Viimase aasta jooksul on vastu võetud mitmeid uusi rahvusvahelisi finantsaruandluse standardeid (IFRSi standardeid) ja muudetud oluliselt olemasolevaid, mis on jõustunud osaliselt juba 2004. aastal, kuid enamikus hakkavad kehtima alates 2005. aasta algusest.

Nende muutuste edukaks rakendamiseks on oluline, et neile ei mõtleks ainult ettevõtte raamatupidaja, vaid ka tegevjuhtkond.

Uued reeglid nõuavad juhtkonna tähelepanu järgnevates näidetes kirjeldatud juhtudel.

Kui ettevõtte juhtkonnal on plaanis pikendada laenulepingut, mille täitmine peaks jääma esialgse lepingu kohaselt järgmisse majandusaastasse ja soovib, et see laen oleks aastaaruandes kajastatud pikaajalise kohustusena, siis tuleb pikendamise kokkulepe sõlmida kindlasti enne majandusaasta lõppu.

Juhul kui lepingu pikendamine jääb majandusaasta lõpu ja aastaaruande koostamise vahelisse perioodi, siis tuleb laen näidata bilansi lühiajalise kohustusena.

Selline olukord võib põhjustada ettevõttele probleeme näiteks laenulepingus toodud finantsnäitajate nõutud taseme saavutamise või hoidmisega.

Kui ettevõte ostab uue tütarettevõtte ja sellest soetusest tekib firmaväärtus, siis tuleb aastaaruandes kirjeldada, mis selle firmaväärtuse põhjustas. Samuti tuleb firmaväärtuse osas amortiseerimise asemel igal bilansipäeval teha väärtuse test.

Mõnede muudatuste rakendamine võib nõuda suurt eeltööd. Näiteks materiaalse põhivara muudetud standardis (IAS 16) on selgelt nõutud ühe põhivara objekti amortiseerimist mitme osana, juhul kui selle objekti erinevatel komponentidel on erinev eluiga.

IAS 16 eelmises versioonis ei olnud sellist nõuet selgelt välja toodud. Praktikas võib selle nõude täitmine tähendada, et raamatupidamises tuleb ühe hoone asemel arvestust pidada näiteks katuse, lifti ja hoone muu konstruktsiooni üle eraldi.

Siinkohal võib paljudel tekkida küsimus, kuidas hoone soetusmaksumus nende komponentide vahel ära jagada. See võib väga spetsiifiliste objektide puhul nõuda ka ettevõttevälise spetsialisti abi.

Kui siiani on harjutud, et üldjuhul kontserni emaettevõtte omakapital ja aruandeaasta puhaskasum on samad kui kontsernil tervikuna, siis 2005. aastast alates võivad need kardinaalselt erinema hakata, kuna emaettevõtte konsolideerimata aruandes ei tohi enam tütarettevõtete kajastamisel rakendada kapitaliosaluse meetodit, vaid selle asemel tuleb neid näidata kas soetusmaksumuses või õiglases väärtuses.

Selle muutusega seoses kerkib üles küsimus – millisest kasumist tuleb lähtuda dividendide määramisel, kas emaettevõtte või kontserni kasumist.

Praegu ei ole äriseadustikus seda selgelt välja öeldud. Jääb loota, et selleks ajaks, kui ettevõtted peavad rakendama eelpool kirjeldatud muudatust, on äriseadustikku nimetatud valdkonnas täiendatud.

Ernst & Young on seisukohal, et selleks kasumiks võiks olla kontserni konsolideeritud kasum.

Kui ettevõttel tekkib äriühendusest nn negatiivne firmaväärtus, siis äriühenduste eelmise standardi kohaselt kajastati see tuluna üldjuhul teatud pikema perioodi jooksul igal aastal võrdsete summadena.

Uue, 2004. aastal kehtima hakanud standardi kohaselt aga kajastatakse see kohe täies ulatuses tuluna. See tähendab, et eriti soodsa tütarettevõtte ostu puhul võib ettevõte teenida suhteliselt suure ühekordse tulu.

Neli suuremat muutust
 – äriühenduste kajastamine – firmaväärtuse amortisatsioon
 – tütarettevõtte kajastamine emaettevõtte konsolideerimata aruandes
 – materiaalse põhivara amortiseerimine – komponendi arvestus
 – kohustuste, tulude ja kulude klassifitseerimine