Juunikuus sai Euroopa Parlamendis heakskiidu uuenenud raamatupidamise direktiiv, mis koostati põhimõttel "kõigepealt mõtle väikestele". Kui direktiiv Eestis rakendada, siis isik, kes tunneb huvi mõne tavalise Eesti ettevõtte käekäigu vastu, peabki enamuse oma peas välja mõtlema, kuna usaldusväärset alginfot tal enam käepärast pole. Eesti valitsus kavatseb vaidlustada direktiivi Euroopa Kohtus.
Protsess algas, nagu sellisel juhul tavaks, parimate kavatsustega. Raske on vaielda põhimõttega, et Euroopa edasine integratsioon (mida me Eestis toetame ja enesestmõistetavaks peame) on tõhusam, kui bürokraatlikku laadi erisused riikide vahel kaotada. Probleemiks osutus väikeriikide, sealhulgas Eesti, liiga vähene mõjuvõim kindlustamaks, et sõela liiga hõredaks ei muudeta. Tagajärjeks on direktiiv, mille kohustusliku rakendamise korral puuduks edaspidi igasugune sisuline avalik info 99% Eesti ettevõtete kohta.
Andmed varimajanduse osakaalu kohta Eestis varieeruvad. Näiteks sel suvel tulid SEB Pank ja SSE Riga oma uuringus järeldusele, et see ulatub 19,2 protsendini sisemajanduse koguproduktist, EY uuringud on välja toonud vahemiku 20-25%. Riigi uuringud on samuti tunnistanud probleemi, ent hinnanud mahtu väiksemaks. Siiski on raske ette kujutada olukorra paranemist, kui vabastada 99% Eesti ettevõtteid „tüütust“ aruandlusest. Olgu tegemist börsiettevõtte või "mees ja koer" tüüpi ettevõttega, läbipaistvus turul väheneb, kui puudub võimalus kontrollida potentsiaalse koostööpartneri või tööandja finantstausta – kas tööjõukulud tunduvad mõistlikud, kas ta on end koormanud laenudega või finantseerib ise oma tegevust, kas omandistruktuur ja tehingud seotud osapooltega on loogilised, kas audiitor on pidanud vajalikuks öelda oma järeldusotsuses midagi numbrite ja aruande kohta? Ja lõpuks pole kindel ka seegi, kas aastaaruannete kärpimine ei too mitte kaasa vähemalt samas mahus lisaraporteerimist maksu-, statistika- ja muudele ametitele.
Esimesena Euroopas on Eestis rakendatud Ettevõtjaportaali näol laiaulatuslikku elektroonilist aruandlussüsteemi. Samuti on heal tasemel internetipangandus, maksude elektrooniline deklareerimine ning digitaalse allkirjastamise ja asjaajamise võimalus. Samas peab aga kindlasti kuulama ka väikeettevõtjaid – kui nende sõnul on halduskoormus liiga suur, tuleb leida viise selle edasiseks vähendamiseks; pelgalt viitamine, et mujal oleks neil veel raskem, ei ole konstruktiivne. Siin on riigil hea võimalus vaadata üle oma erinevate institutsioonide infovajadus ning disainida see esmakordselt mitte lähtuvalt enda kontrollivajadusest, vaid ettevõtjate vajadusest pidada ülal tõhusat ja toimivat riiki ning ettevõtluskeskkonda. Samuti on riigil positsioon juurutada eeskuju ning enda koostöölepingute kaudu jõuliselt e-arvete saatmist, mis vähendaks oluliselt käsitööd raamatupidamises.
