Kui kõik läheb, nagu plaanitud, on jõuluvana tänavu Eesti rapsikasvatajate suhtes helde: kingikotti on sopsatamas õlitööstus, mis on kuue aasta jooksul maksumaksja kümnete miljonite kroonidega üles putitatud.
Tegemist on Jõgeva külje all Painkülas tegutseva ASiga Werol Tehased, mille abil Rahvaliidu poliitikud teeksid kingituse oma truudele valijatele, Jõgeva kandi maaettevõtjatele. Märk sellest on ka eilne Weroli aktsionäride koosolek, kus ettevõtte nõukokku sai põllumajanduminister Ester Tuiksoo eestvõttel Jõgevamaa Tootjate Liidu esimees Urmas Ingver.
Werol on juba loomisest saati olnud õige omaniku puudumise tõttu põllumeeste lüpsilehm, esialgu poliitikute tahtel läbi Hüvitusfondi, hiljem läbi põllumajandusministeeriumi. Nüüd noolivad põllumehed ise tehast, ühe variandina on kõne all tehase ostmine ka riigi enda ehk Maaelu Edendamise Sihtasutuse rahaga.
Tänaseks üle 130 miljoni krooni kahjumit teinud rapsitehas sai alguse 1997. aastal, kui legendaarne Lõuna-Eesti ettevõtja, kütusefirma Imbi ja ravimifirma Setu Farmaatsia (Nycomed SEFA) käimalükkaja Vambola Kolbakov pani aluse uuele õlitööstusele Jõgeva külje all Painkülas. Kolbakov, tema sõber Veljo Ipits ja Tartu pankur Andres Bergmann plaanisid esimese etapina sisse panna 140 miljonit krooni.
Sel ajal olid idaturule tootvad Eesti kalatööstused võimsad kui pullid, tarbisid kõvasti õli ja uus kohalik õlitööstus tõotas omanikele kamaluga raha sisse tuua. Äriplaani järgi oli ettevõtte kasumlikkus 30% käibest, sellise perspektiivi juures oleks Werolist saanud mõne aastaga Eesti tööstuse lipulaev.
Aga asjad ei läinud päris nii, nagu äriplaanis kirjas. Eestit tabas 1997.–1998. aastal ridamööda finants- ja Vene kriis. Raha hind läks lakke ja kalatööstuste eksport kukkus. Kolbakovi ja Bergmanni äriimpeeriumid vajusid lössi. Seega seisis Werol juba enne seadmete käivitamist 1999. aastal lõhkise küna ees.
Werol käivitus vaid Hüvitusfondi abiga
Lõpuks tuli raha planeeritud 140 miljoni krooni asemel kokku poole vähem, sedagi riigile kuulunud ja poliitikute juhitud Hüvitusfondi abiga. Tehast ei saanud täisvõimsusel tööle panna, osteti planeeritust odavamad ja vähem efektiivsed seadmed. Mis tähendas seda, et Eesti rapsikasvatajad said kätte oma raha ning pannkoogiküpsetajad oma õli, ent Weroli käigushoidmine sõi esimese kahe tegevusaastaga ära kogu omanike esialgse investeeringu, ligi 70 miljonit krooni. Ja 2002. aastal, kui ettevõte vajas tegevuse jätkamiseks juurde veel sada miljonit krooni, oli Bergmann vangis ning ei Kolbakov ega Ipits soovinud enam midagi juurde panna. Tehase sulgemine oleks olnud hoop põllumeestele, poliitikute valijatele. Nii saigi Hüvitusfond 98% ulatuses Weroli omanikuks. Kokku pani Hüvitusfond juba loomisjärgus kahjumisse virelema määratud Werolisse sisse ligi 200 miljonit krooni eesti rahva raha.
Hüvitusfond oli huvitatud Weroli mahamüümisest. Pärast korduvaid juhivahetusi tõi fond Werolisse kogenud finantsspetsialisti, endise Leks Kindlustuse juhi Raul Kastani, kes timmis ettevõtet kokku kolm aastat. Tekkisid pikaajalised sidemed partneritega ning rahul olid nii Eesti põllumehed kui ka õli ostjad Leedus. Oma tegevusele pani Kastan punkti Weroli-alase magistritöö kaitsmisega EBSis 2003. aastal. Muuseas, Kastan on pakkunud oma analüüsi ka Weroli hilisematele juhtidele, aga tänaseni pole keegi asja vastu huvi tundnud.
Kastan tõi välja kaks arengustsenaariumi: kas jääda lihtsalt õli ja tootmisega kaasneva koogi pakkujaks heitlikul turul ning leppida pideva kahjumiga; või liituda mõne partneriga, kes omab arvestatavat õli või margariini jaemüügi turuosa. Seda viimast teed nägi väljapääsuna ka Hüvitusfond, kui vaatas Werolile välja võimaliku ostja Leedu kaubandusgigandi VP Marketi näol. Müügihinna suurusjärk oli 100 miljonit krooni. Juba siis käisid Werolit noolimas ka kohalikud maaettevõtjad, ent neil polnud raha. “Kinkige meile,
