Naise ja tütre emana tunnen rõõmu ja uhkust, et oleme aastakümnetega jõudnud nii kaugele, et ka meil naistena on (üsna) võrdsed võimalused töö ja karjääri tegemiseks ning nagu endine president Arnold Rüütel ütles: “Inimene tahab tööl käia, ja naine tahab tööl käia”. Nii on. Siis aga satun jälle mingeid juhtumeid lugema, mis millegipärast toimuvad üldjuhul ainult naistega ja tahaks appi karjuda.
Lugu neiust, keda üritati värvata sekretäri asemel isiklikuks armukeseks, on ilmselt tänaseks kõik lugenud või näinud. Kes ei tea, millest juttu, siis kokkuvõtvalt selgus proovipäeval, et tööandja ootas töötajalt palju rohkemat kui tööülesannete täitmist – alkoholi joomist, koos ööbimist, alasti saunas käimist, ülemusega vahekorras olemist jm. Kommentaaride all selgus aga, et tegemist ei ole ühekordse olukorraga vaid neid asju on juhtunud aastakümneid. Töötasin ise aastatel 2011-2021 tööinspektsioonis nõustamise poole peal, kus valdava osa ajast käisid kõik kaebused ja selgitustaotlused ka minu laualt läbi ning peab tõele au andma – meieni sel ajal ükski nendest lugudest kaebuse näol ei jõudnud. Kui ei ole kaebust ega ohukahtlust, siis pole paraku ka alust riiklikuks järelevalveks.
Selge on see, et neiu loos kirjeldatud asjaolud ei ole midagi, mida saaks normaalseks ja õigeks pidada. Tööandjal on kohustus tagada (elu)terve töökeskkond, kus töötajad on psühhosotsiaalsete ohtude eest kaitstud. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse kohaselt on psühhosotsiaalsed ohutegurid õnnetus- või vägivallaohuga töö, ebavõrdne kohtlemine, kiusamine ja ahistamine tööl, töötaja võimetele mittevastav töö, pikaajaline töötamine üksinda ja monotoonne töö ning muud juhtimise, töökorralduse ja töökeskkonnaga seotud tegurid, mis võivad mõjutada töötaja vaimset või füüsilist tervist, sealhulgas põhjustada tööstressi. Võrdse kohtlemise seaduse kohaselt on ahistamine inimesele soovimatu või ebameeldiv korduv käitumine, mis loob alandava, ründava, solvava või vaenuliku keskkonna ja mis põhineb näiteks kellegi sool, rassil, nahavärvil, rahvusel, usutunnistusel või veendumustel, vanusel, puudel või seksuaalsel sättumusel. Seksuaalne ahistamine leiab aset, kui ühe inimese seksuaalse olemusega käitumine või tegu (olgu sõnaline, mittesõnaline või füüsiline) on teisele inimesele soovimatu ja see alandab inimese väärikust.
Loetlen lühidalt mõned võimalused, mida inimene, keda ahistatakse, saab enda (ja teiste võimalike ohvrite) aitamiseks teha:
- tee tööinspektsioonile kaebus/vihje, kus selgitad ahistamise täpsemaid asjaolusid ning märgid ära ka kindlasti tööandja (ettevõte), kus ahistamine toimus. Siin tuleb arvestada aga sellega, kust jookseb tööinspektsiooni võimekus – kui tegemist on töösuhtele eelnevate läbirääkimistega ning pole kindlust, kas lubamatu käitumise näol on tegu millegagi, mis ongi tavapärane töökeskkonna osa, siis võib alus järelevalve läbiviimiseks puududa. Kui aga inimene on tööle asunud (kasvõi proovipäeval) ja teda ahistatakse, on ka tööinspektsioonil info olemasolul järelevalve läbiviimise võimalus.
- Pöördu soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku poole. Kuivõrd ahistamine on üks diskrimineerimise vorme, saab volinik sind nõustada ja vajadusel abistada kohtusse pöördumisel. Kui sind on diskrimineeritud, siis võid tööandjalt nõuda nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamist. Siinkohal pole vahet, kas oled kehtivas töösuhtes või toimus diskrimineerimine lepingueelseid läbirääkimisi pidades – igal juhul on diskrimineerimine (sh ahistamine) keelatud.
Vaata lähemalt… - Seksuaalvägivalla korral saab abi sotsiaalkindlustusametist. Seksuaalvägivald on vägistamine, sellega ähvardamine, aga ka näiteks pealesunnitud puudutused. Sotsiaalkindlustusamet pakub laiaulatuslikku tuge alustades esmasest nõustamisest, lõpetades politsei poole pöördumisega.
- Seksuaalvägivalla korral ning olukorras, kus sind ähvardatakse ning tunnete ohtu oma elule ja tervisele, pöördu politseisse (lühinumber 112). Karistusseadustiku kohaselt on seksuaalse ahistamise eest võimalik füüsilist isikut karistada kuni 300 trahviühiku või arestiga ning juriidilist isikut rahatrahviga kuni 2000 eurot.
- Kui julgust ja võimalust, jaga oma lugu – nii jõuab lugu ka teiste võimalike ohvriteni ja võid ära hoida rohkemaid ahistamisjuhtumeid.
- Siinkohal jõuan veel ratifitseerimata ILO konventsioonini nr 190 (töömaailmas esineva vägivalla ja ahistamise kõrvaldamist käsitlev konventsioon), mis näeb ette laiaulatuslikke ennetustegevusi töövägivalla ja ahistamisega võitlemiseks. Juba mõnda aega ootab konventsioon välisministeeriumi edasisi tegevusi. Selge on see, et ahistamise ja vägivallaga tuleb tegeleda ja seda jõulisemalt ka töökeskkonnas. Eelpool mainitud lugu annab kindlasti tõuke vaadata üle senine regulatsioon ning mõelda välja meetmeid, kuidas ohvreid paremini kaitsta.
Seni aga kasvatame oma poegadest mehed ja tütardest naised, kes austavad inimesi… ja austavad naisi.
