Raamatupidamine, s.o kitsamas mõttes majandusüksuse tegevuse ja selle tulemuste kohta mis tahes kandjatel (raamatutes, kaartidel, perfolintidele, magnetketastel jms) arvestus- ja raamatupidamisregistrite pidamise süsteem. Laiemas tähenduses hõlmab raamatupidamine lisaks eelnevale majandusüksuse tegevuse plaanimise ja sisekontrolli (Mereste, 2003).

Kuigi raamatupidamise lätted ulatuvad 10 000 aasta tagusesse aega, võib raamatupidamisest tänapäevases tähenduses rääkida alates XIV sajandist, mil kasutusele võeti kahekordse kirjendamise süsteem.

Tuntud raamatupidamisajaloolane Raymond de Roover on kirjutanud järgmist: “Kahekordne kirjendamine tekkis siis, kui inimesed said aru, et ei saa võtta midagi ühest laekast, ilma et paneksid selle kuhugi teise laekasse. See on väga lihtne, kuid sellest arusaamine võttis palju aega” [12, lk 146] (Alver, Alver, 2009: 22).

Kõrgkeskajast, kui oli tsunftikäsitöö õitseaeg ja arenes kaubandus, võeti kasutusele ka esimesed erialaterminid, mis on oma sisu säilitanud läbi aegade (nt raamatupidaja, bilanss, konto jt).

Eestikeelse raamatupidamise sõnavara tekkimist väga laiaulatuslikult uuritud ei ole. Põgusalt on teemat käsitlenud Lehte ja Jaan Alver oma raamatus “Finantsarvestus” (2009).

Raamatupidamine kui selline on väga vana nähtus. Ja ka sõnavara päritolu, mis on raamatupidamisega seotud, ulatub sajandite taha. Sestap võib öelda, et raamatupidamise näol on tegemist püsivate mõistete najal toimiva valdkonnaga. Püsimõisted on püsivad läbi sajandite, kuid sõnavara täieneb tänu anglitsismidele ja arvandmete analüüsi vajadusele.

Laensõnad raamatupidamise sõnavaras

Eesti keele sõnavara arengu seisukohast tuleb oluliseks pidada Eesti geograafilist paiknemist, mille tõttu on Eesti olnud sihtmärgiks paljudele võõrvallutajatele. Nõnda on Eesti aladel valitsenud nii rootslased, taanlased, sakslased kui ka venelased. Keele arengu seisukohast on iga valitseja jätnud jälje ka kohalikku sõnavarasse.

Kuid vaadeldes kitsamalt raamatupidamise sõnavara, siis võime leida sealt nii otse-, kaud- kui ka tõlkelaene.

Otselaenud raamatupidamises

Kõrgkeskajast, kui Veneetsia kaubanduse arenedes tekkis suletud kontosüsteemiga raamatupidamine ja itaalia keel haaras sel alal juhtpositsiooni, andis ta teistele keeltele laenuks ka paljud selle ala sõnad  (Erelt, 2007: 313).

Allpool toodud laenud on väikeste mugandustega säilitanud ka oma algse kirjapildi.

Võõrsõnade leksikonist (2006) võib leida sõnale bilanss järgmise selgituse: bilanss (it bilancio) – raamatupidamises aktiva- ja passivapoolega tabelisse koondatud näitajad, mis rahalises väljenduses annavad ülevaate ettevõtte (iseseisva majandusüksuse) varanduslikust seistust teatud hetkel; aktiva ja passiva üldsummad on alati võrdsed.

Et sõna bilanss pärineb itaalia keelest, seda märgivad ka Alverid (2009), kes kirjutavad, et enamlevinud arvamuse kohaselt tuleneb see itaaliakeelsest sõnast bilancia (kaal, tasakaal). Viimasele viidatakse ka “Võõrsõnade leksikoni” 1979. aasta trükis.

“Eesti-Itaalia sõnaraamat” (2001) annab bilansile itaaliakeelse vaste bilancio, mille tähenduseks on saldo. Samas kui “Tea taskusõnastik. Itaalia-Eesti. Eesti-Itaalia” (2003) annab bilansi tähenduseks finantsaruande. Seega tuleb märkida, et sõnaraamatud ei ava oluliselt mõiste sisu.

Sõna konto (it conto) tähistab ettevõtte, asutuse või organisatsiooni majanduslike vahendite ja nende allikate ning majanduslike tehingute arvestuse tabelit (VSL, 2006). Tegemist on raamatupidamise põhielemendiga. Mereste (2003) kirjeldab kontot kui raamatupidamises kastutatavat kahe pooleta tabelit üht laadi tehingute arvestamiseks.

Teisalt võib kontoks nimetada ka ettevõtte või üksikisiku arveldusarvet pangas (VSL, 2006; Mereste, 2003), kuid algupäraselt on kontot kasutatud siiski raamatupidamise konto tähenduses.

“Tea taskusõnastik. Itaalia-Eesti. Eesti-Itaalia” sisustab konto mõistet järgmiste seletusega: arvutamine, arve ja pangaarve.

Raamatupidamises kasutusel olevate otselaenude osas võib öelda, et tähendus, mis algupäraselt sõnal on olnud, on sellisena säilinud ka nüüdisajal.

Kaudlaenud raamatupidamises

Niisiis kaudlaenudeks nimetatakse sõnu, mis on keelekasutusse võetud kolmanda keele kaudu.

Üheks selliseks võib raamatupidamises arvata sõna finants, mis tähendab rahaline, raha-; rahanduslik, rahandus- (Mereste, 2003). Sõna finants on meie keelde tulnud prantsuse keelsest sõnast finance, mis omakorda tuleneb keskladinakeelsest sõnast financia ning tähendab tulu (VSL, 1979).

Raamatupidamises sõna finants üksik sõnana laialdast kasutust ei leia. Pigemini leiab ta tervitamist liitsõnana, nt finantsaasta, finantsnäitajad jms, või tegusõnana eerima-lõpulisena, nt finantseerima.

Kaudlaenu finants kasutus on autori arvamusel jõudsalt hoogustunud viimase kümne aastaga. Ehk võib selle põhjuseks arvata rahvusvahelisel tasandil sõna financial kasutust.

Samas tuleb märkida, et tavakasutuses juurdub üha enam sõnade raha- või rahandus- kasutamine.

Tõlkelaenud raamatupidamises

Teise keele sõnavara saab üle võtta, kui kahe keele kõnelejate vahel on geograafilised, kulutuurilised, poliitilised jm sidemed või kaudselt näiteks massiteabevahendite või teiste keelte vahendusel (Leemets, 2003: 572).

Nõnda võib öelda, et Eesti seos Saksa kultuuriruumiga on väga tihe tänu siin elanud ja valitsenud baltisakslastele. Sellest annab tunnistust ka asjaolu, et taasiseseisvumise järel, kui taastati omariiklust, võeti Eesti õigussüsteemi väljatöötamisel aluseks Saksa õigus.

Saksa keelest on eesti keelde võetud ka keskseimad mõisted raamatupidamises, n.o raamatupidaja (sks Buchhalter > sks Buch – raamat, sks halten – pidama) ja raamatupidamine (sks Buchhaltung). Need on sõnad, mis on lähtekeelest eesti keelde võetud sõna-sõnalt ja samas tähenduses.

Lehte Alver kirjutab: “On andmeid, et saksa keeles esinesid terminid raamatupidamine ja raamatupidaja esmakordselt 1498. aastal Saksa-Rooma riigi keisri Maximilian I korralduses, mille kohaselt tema kaameras (kontoris) Innsbruckis tuli tööle võtta usaldusväärne isik, kes oleks suuteline raamatuid pidama ja keda tuli nimetada raamatuidajaks” (2009).

Raamatupidamise õpikutest võib terminid raamatupidaja ja raamatupidamine leida kasutuses XX sajandi algusest (Alver, 2009).

Sõnade kasutusraadius on eesti keeles ajapikku laienenud. Nõnda nimetatakse raamatupidamiseks arvestus- ehk raamatupidamisregistrite pidamise süsteemi; samas hõlmab see ka ettevõtte või organisatsiooni majandusanalüüsi, tegevuse plaanimist ja sisekontrolli; aga samuti majanduslike tehingute tulemuste täieliku dokumenteeritud arvestuse süsteemi (Mereste, 2003).

Kokkuvõte

Raamatupidamine on valdkond, mille juured ulatuvad sajandite taha. Kaugele ulatuvad on ka raamatupidamise sõnavara lätted.

Laenamine on iseloomulik kõigile valdkondadele, kus omasõnadest puudus kätte tuleb või kus omasõnu polegi.

Eestikeelsest raamatupidamise sõnavarast võime leida nii otse-, kaud- kui ka tõlkelaene.

Otselaenud, mille lähtekohaks on itaalia keel, on eesti keeles säilitanud suures osas nii oma kirjapildi kui ka tähenduse. Kaudlaenud on eestikeelses raamatupidamises jõudsalt kanda kinnitanud viimase kümne aastaga. Erialaste tõlkelaenude lähtekohaks võib pidada siin tegutsenud teise kultuuri esindajaid.

Raamatupidamises kasutatavad laensõnad on ühelt poolt rikastanud keelt ja teiselt poolt andnud valdkonnale tähenduse.

Raamatupidamine on valdkond, mis peab olema ühtviisi arusaadav nii eestlasele kui ka jaapanlasele, nii sakslasele kui ka ameeriklasele. Sestap on ka arusaadav erialase sõnavara liikumine ühest keeleruumist teise. Sõnavara võib küll muganduda, kuid üldised põhimõtted ei muutu.

————————————
Kasutatud kirjandus
Agur, Ustus 1972. Märkmeid oskussõnavara kujunemisest ja kujundamisest. – Keel ja Kirjandus 11, 641-651.
Alver, Lehte, Alver, Jaan 2007. Finantsarvestus. Põhikursus. Deebet. Tallinn.
Eesti Entsüklopeedia 5. 1990. Valgus. Tallinn.
Eha, Mai, Ruumet, Malle 2001. Eesti-Itaalia sõnaraamat. Toimetanud Daniele Monticelli. Koolibri. Tallinn
Kleis, Richard, Silvet, Johannes, Vääri, Enn 1979. Võõrsõnade leksikon. Toimetanud V. Põlma, E. Raiet. Valgus. Tallinn.
Leemets, Tiina 2003. Inglise laenud sajandivahetuse eesti keeles. – Keel ja Kirjandus 8, 571-584.
Erelt, Mati, Erelt, Tiiu, Ross, Kristiina 2007. Eesti keele käsiraamat. Eesti Keele Sihtasutus. Tallinn.
Erelt, Tiiu 2007. Terminiõpetus. Toimetanud Maire Raadik. AS Greif. Tartu.
Mereste, Uno  2003. Majandusleksikon II. N-Y. Toimetanud Ülo Mallene. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn.
Vääri, Enn, Kleis, Richard, Silvet, Johannes 2006. Võõrsõnade leksikon. Valgus. Tallinn.
Tea taskusõnastik. Itaalia-Eesti. Eesti-Itaalia. Tõlkinud Laanpere, Maris, Mariste, Külli, Puustusmaa, Tiia. Toimetanud Daniele Monticelli. Tea. Tallinn.