Euroopa Toiduohutusameti andmetel (2010) peaks täiskasvanud naine tarbima ligi 2 ning mees 2,5 liitrit vett päevas. Vesi on meie keha jaoks hädavajalik. Veepuudus pärsib näiteks füüsilist võimekust, mõttetegevust, termoregulatsiooni, organite ja rakkude tööd ning toitainete omastamist. Keha veesisalduse langemine üle 10% võib osutuda surmavaks.
Vesi meie kehas
Inimene saab lõviosa veest läbi jookide ja toiduainete. Hinnanguliselt 80% veest jõuab meie organismi läbi jookide ning 20% läbi toiduainete. Kõige vähem leidub vett pagaritoodetes (tavaliselt vähem kui 40%), soe eine sisaldab 40-70% vett ning puu- ja köögiviljad 80% või enam.
Suurem osa veest kaob meie kehast läbi neerude normaalse töö ja higistamise. Veekadu on paljuski seotud toitumise, kehalise aktiivsuse, välise temperatuuri ning riietusega. Keha normaalse toimimise tagamiseks peab lisanduva ja väljuva vee vahel valitsema tasakaal.
Eesti riiklike toitumis- ja liikumissoovituste (2015) järgi on täiskasvanutel veevajadus kõikidest allikatest kokku 28–35 ml kehamassi kilogrammikohta päevas. Näitlikustades võiks selle katmist kirjeldada järgmiselt. 70 kg kaaluva inimese veevajadus on seega 70×31 ml = 2170 ml. Toitumis- ja toidusoovitusi järgides saadakse toiduga (st nii toiduainetest, roogadest kui jookidest) umbes 1–1,5 liitrit vett. Näiteks süües puu- ja köögivilju vastavalt soovitustele ehk kokku vähemalt 500 grammi päevas, oleme juba ainuüksi neid tarbides saanud minimaalselt 400 grammi vett. Ainevahetuse käigus tekib lisaks ligikaudu 300–400 ml vett. Kui keskmised arvud (1250 ml + 350 ml) lahutada 2170 ml-st, jääb vaheks 570 ml. Seega võiks antud täiskasvanu vedelikuvajaduse katmiseks juua päevas lisaks 2–3 klaasi vett.
Janu
Janu tekib meis läbi tunnetusliku soovi (jookide maitse, värv, lõhn jne) ning füüsilise vajaduse. Viimane neist tekib siis, kui veekadu ületab 3% meie kehamassist. Kahjuks annab veekadu ennast janu näol märku alles siis, kui meie funktsioneerimise tulemuslikkus on langenud (mis hakkab toimuma, kui veekadu ületab 1% meie kehamassist). Seega kannatame me veekaost tingitud vaevuste all enne, kui keha meile sellest teada annab. Sellest aitab pääseda vee joomise (või veerikaste toiduainete tarbimise) vajalikkuse teadvustamine ning sellest endale harjumuse kujundamine.
Töö juures võiks kindlasti juua ka toidukordade vahepeal. Täpse koguse saab välja arvutada, kuid üldiselt võiks see olla vähemalt paar klaasi vett päevas.
Mis juhtub, kui ma ei joo?
Sellisel juhul tuleb silmitsi seista tõsisemate tagajärgedega. Veekadu enam kui 4% meie kehamassist vähendab juba märkimisväärselt meie jõudlust, tekivad tähelepanuhäired, peavalu, kergesti ärritumine ning unisus. Tööülesannete täitmiseks kulub rohkem aega ning vigade tekkimise tõenäosus suureneb. Ühes sellega kasvab ka tööõnnetusse sattumise risk!
Inglismaal Loughborough ülikoolis teostati mõned aastad tagasi katsed, kus kõrvutati kontrollitud tingimustes veepuuduses mõju autojuhtide võimetele. Ajakirjas Physiology and Behaviour (2015) ilmunud tulemused näitasid, et veepuuduse all kannatavad juhid tegid üle kahe korra enam sõiduvigu. Loughborough ülikooli professori RonMaughan’i sõnul on see võrreldav alkoholi või narkootikumide mõjuga sõiduvõimele. "Täpsemalt on tehtud vigade arv võrreldav 0,08 ‰ joobes oleva inimese vigade arvuga," selgitas Maughan.
Viimati nimetatud fakt on ühteviisi oluline nii transpordisektoris töötajatele, kui ka mistahes teise ameti pidajatele. Tulemuslik ja ohutu töö nõuab tähelepanu, keskendumist ja täpsust. Meie keha suudab seda tagada aga ainult olukorras, kus päevane veenorm on tagatud.
