Omandireservatsioon ehk omandiõiguse säilitamine kuni müüdud kauba eest kokkulepitud ostuhinna saamiseni on tagatis müüjale, kes täidab müügilepingust tulenevad kohustused enne ostjat. Ostja peab oma põhilise kohustuse – maksta ostetud kauba eest – täitma alles pärast seda, kui müüdud kaubad on juba tema valdusse antud.
Omandireservatsiooniga (ingl. k. retention of title) müügi korral jääb müüdud kauba omand kuni ostuhinna tasumiseni müüjale. Kui ostja ei tasu kauba ostuhinda, võib müüjal tekkida õigus nõuda müüdud kauba tagasi andmist. Sageli on müüdud kauba tagasi nõudmiseks vajalik eelnevalt müügilepingust taganeda, sest vastasel juhul ei ole piisavalt kaitstud ostja huvi saada ostuhinna tasumise korral kauba omanikuks. Nii on näiteks Eesti võlaõigusseaduse § 233 lõikes 2 ette nähtud, et omandi-reservatsioonile tuginedes võib müüja asja ostjalt üksnes siis välja nõuda, kui müüja on lepingust taganenud. Kuni müügilepingust taganemiseni kuulub müüjale ostuhinna tasumise nõue, alates taganemisest (näiteks põhjusel, et ostja ei tasu ostuhinda ka täiendava tähtaja jooksul) aga õigus nõuda ostja valdusse antud kaupade tagastamist. Juhul, kui ostja on temale müüdud kaubad edasi võõrandanud või on kaubad hävinud või ära tarbitud, tuleb ostjal hüvitada müüjale selliste kaupade väärtus.
Tuntakse kaht tüüpi omandireservatsiooni kokkulepet. Esimesel juhul hõlmab see õigust müüdud kaupade omandile seniks kuni just nende konkreetsete kaupade müügihind saab tasutud (nn simple retention of title). Teisel juhul jääb müüdud kaupade omandiõigus müüjale kuni kaupade müügihinna tasumise ja mis tahes muu ostjapoolse rahalise kohustuse täitmiseni (nn all-monies retention of title). Viimatinimetatud kokkulepe on küll efektiivsem, kuid mõnes riigis lubamatu. Näiteks ei kehti sellised kokkulepped Taanis.
Oluline on, kuidas ja millal kokkulepe omandireservatsiooni kohta sõlmitakse. Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/7/EL hilinenud maksetega võitlemise kohta äritehingute puhul näeb ette, et omandiõiguse säilitamise klausel peab olema ostja ja müüja vahel selgesõnaliselt kokku lepitud enne kauba tarnimist. Seega ei piisa üksnes müüja poolt ühepoolselt kauba arvele kantud märkest omandireservatsiooni kohta. Piisav ei ole ka see, kui ostja küll arvet ja sellele kantud omandireservatsiooni märget aktsepteerib, ent arve on esitatud kauba tarnimisest hiljem.
Soovituslik on kokkulepe omandireservatsiooni kohta sätestada sõnaselgelt müügilepingus, mitte piirduda üksnes märkega arvel. Esiteks on sellisel juhul tagatud kokkuleppe õigeaegne sõlmimine. Teiseks on müügilepingus võimalik sätestada omandireservatsiooni realiseerimise tarbeks ka täiendavaid tingimusi, mitte piirduda pelgalt deklaratiivse lausega omandiõiguse säilitamise kohta. Sellised täiendavad tingimused ei ole oma olemuselt niikuinii arve kui raamatupidamisliku algdokumendi osaks.
Kokkuleppes omandireservatsiooni kohta võib näiteks näha müüjale ette juurdepääsuõiguse ostja valdusse antud kaubale. See on vajalik selleks, et teha võimalikuks omandireservatsiooniga kauba tagasisaamine ilma ostja valdusõigust rikkumata. Sellise kokkuleppe korral saab müüja ise õigusrikkumist toime panemata müüdud kaubale järele minna ja selle oma valdusesse tagasi võtta. Muul juhul peab müüja piirduma vaid kaupade tagastamisele suunatud nõude esitamisega.
Omandireservatsiooniga võib kaasneda ostjale kohustus ladustada omandireservatsiooniga müüdud kaubad eraldi ja märgistada need selliselt, et märgistusest nähtub omandiõiguse kuuluvus müüjale, samuti kohustus võimaldada müüjal eelnimetatut kontrollida. Kokkulepe omandireservatsiooni kohta peaks alati sätestama, et müüdud kaupade hävimise ja kahjustumise riisiko läheb ostjale üle kaupade valduse üleandmisega (omandi üleminekust eraldi). Vajalikel juhtudel tuleks ostjale ette näha kaupade kindlustamise kohustus, määratledes soodustatud isikuna müüja või müügitehingu finantseerija.
Lisaks sellele, et omandireservatsiooni kohta sõlmitud kokkulepped kipuvad olema liialt lakoonilised ja ei asu mitte alati kahepoolselt allkirjastatud lepingudokumendis, tekitab praktikas probleeme omandiõiguse säilitamisele suunatud klausli sõnastus. Seda sõnastust tasub alati kriitiliselt üle vaadata, veendumaks, et tagatud on just nimelt müüdud kauba omandi, mitte aga kauba väärtuse vms, müüjale kuulumine.
Juba omandireservatsiooni kokkuleppimisel on tähtis välja selgitada, mida müügilepingu ja müüdud asjade suhtes kohalduv õigus ette näeb ning kas pooltel on lubatud sellest omavahelisel kokkuleppel kõrvale kalduda või mitte. Kui asjasse süveneda alles siis, kui ostja on juba tasumisega viivituses, võib selguda, et omandireservatsiooni klausel küll on, kuid selle rakendamine ei ole võimalik. Mõnede riikide õiguse kohaselt ei saa müüdud asja ostja valdusest tagasi nõuda, kui müügilepingus sätestati või ostjal on muul moel võimalik tõendada, et ostja ostab kaupu edasimüügiks ja müüja oli müügitehingut tehes sellest teadlik. Seejuures ei ole tähtis, kas kaubad ka tegelikult edasimüügi teel realiseeriti või mitte. Omandireservatsioonist müüjale tulenevate õiguste rakendamine on lihtsam Saksamaal, kus eelnimetatud piirangut ei esine, raskem aga Skandinaavias, kus edasimüügi eesmärgil ostetud kaubad reeglina pole ostjalt tagasivõetavad. Kui õigus kaupade tagasi saamiseks puudub, ei saa müüja ka ostja pankroti korral nõuda nende välistamist pankrotivarast.
Isegi juhul, kui müüjale kuulub nõue müüdud kaupade pankrotivarast välistamiseks, ei pruugi müüja saada õigeaegselt ja piisavat informatsiooni selle kohta, kas ja kui palju ostjale müüdud kaubast on säilinud (ei ole hävinud ega läinud kolmanda isiku valdusesse ja omandisse). Müüja peab arvestama, et kaupade müügihinna tasumise nõue võib osutuda lihtsamini tõendatavaks võrreldes lepingust taganemise korral tekkiva kaupade väärtuse hüvitamise nõudega. Seega ei pruugi müügilepingust taganemine ja müüdu tagastamise või selle väärtuse hüvitamise nõudmine olla alati lihtsaim ja parim lahendus.
Oluline on teada, et omandireservatsioon ei keela ostjal kaupu majandustegevuse käigus edasi müüa. Kui kaup on kolmandale isikule edasi võõrandatud, siis müüja selle tagastamist enam nõuda ei saa. Kui ostja tegutseb pahatahtlikult, ei ole müüjal omandireservatsioonist piisavat kaitset loota, sest ostjal on alati võimalik kaup kolmandale isikule edasi müüa. Pooled võivad ette näha ostjalt kauba edasivõõrandamisest tulenevate nõuete tagatisena müüjale loovutamise, et müüjal tekiks õigus otse lõppostjalt ostuhinna saamiseks, kuid müüja ei või ka sellisel juhul olla kindel, et lõppostja oma maksekohustuse tegelikult täidab.
Kui müüja kasutab müügitehingu teostamisel pangapoolset faktooringfinantseerimist, tuleb tal arvestada sellega, et reeglina omandab pank faktooringu raames ostja vastu üksnes rahalise nõude. Seega ei saa müüja eeldada, et pank asub tema asemel teostama toiminguid, mis on vajalikud omandireservatsioonist müüjale tulenevate õiguste maksmapanemiseks ostja suhtes. Kaupade müüja valdusse tagasisaamisele suunatud toiminguid peab müüja siiski ise tegema.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et ehkki omandireservatsioon on kaasaegne tagatis ja selle ettenägemine on müügitingimustes suhteliselt lihtne, tuleb omandireservatsiooni kokkuleppimisel olla hoolikas ja tegutseda läbimõeldult, et tagatist oleks tõepoolest ka võimalik realiseerida. Vajadusel saab müüja tingimuseks seada täiendavate tagatiste andmise, näiteks ostjale võimaldatud krediitide kindlustamise, panga- või muu garantii vms.
