Asjaõigusseaduse § 148 kaitseb isikut, kes on heauskselt ehitanud oma ehitise üle naabri kinnisasja piiri. Paragrahvi eesmärk on vältida ehitise eemaldamise nõude esitamist ning seeläbi kahju tekitamist isikule, kes on olnud n-ö heausklikus eksimuses. Selle asemel kohustab seadus kinnisasja omanikku naabri ehitist taluma. Naabrilt saab nõuda ehitise alla jääva maatüki omandamist või perioodilist hüvitist. Ehitise talumiskohustus tekib sellisel juhul seadusest ning selleks ei kanta kinnistusraamatusse õigusi (nt servituut). Ehitise talumiskohustus kehtib kinnisasja igakordse omaniku suhtes. Ehitise eemaldamist saab nõuda vaid pahauskselt naabrilt või kui ehitamisele õigeaegselt vastu vaieldi.

Heauskne versus pahauskne ehitamine

Asjaõigusseaduse § 148 lõige 1 sätestab, et ehitis, mis ulatub üle kinnisasja piiri, on selle kinnisasja osa, mille piirest ta väljub, kui kinnistusraamatusse on kantud kinnisasja piiriülest ehitamist lubav asjaõigus või kui naaberkinnisasja omanik peab piiriülest ehitamist vastavalt käesoleva paragrahvi 2. lõikele lubama. Asjaõigusseaduse § 148 lõike 2 järgi, kui käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud ehitis on püstitatud asjaõiguseta, kuid heauskselt, peab naaberkinnisasja omanik seda lubama.

Heausksus tähendab, et kinnisasja omanik ei teadnud ega pidanudki teadma, et ta ehitab võõrale kinnisasjale. Heauskselt ei tegutse isik, kes ei kontrolli, kas ehitisealune maa kuulub täielikult tema omandisse ning et ehitis ei ulatuks naaberkinnisasjale. Vajaduse korral on piiri täpne kulgemine võimalik kindlaks teha asjatundja abil. Kui isik ei ole piirialal ehitades neid asjaolusid kontrollinud ja ehitis ulatub üle naaberkinnisasja piiri, on ta üldjuhul tegutsenud pahauskselt. Pahausksuse puudumist peab tõendama ehitaja (ehitise ehitanud naaber) (Riigikohtu 17. oktoobri 2011 kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-11, p 14).