Riigikohus leidis oma eilses (26.03.2009) otsuses, et enda eraelulise telefonivestluse salvestis on kriminaalmenetluses lubatud tõend.
Vaatluse all oli kaasus, kus kohtualune tunnistati esimeses kohtuastmes süüdi selles, et ta püüdis oma sõiduautoga otsa sõita sõiduteed ületavale mehele, ähvardades teda sel viisil tervisekahjustuse tekitamisega. Lisaks antud ütlustele esitati kohtus asitõendina kannatanu poolt salvestatud telefonivestlus, milles kohtualune kinnitas ähvardust kannatanu alla ajada.
Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis, et tegemist oli eraelulise vestluse salvestisega, mida tuleb käsitleda lubatud tõendina teabesalvestise tähenduses (KrMS § 63 lg). Kolleegium pidas vajalikuks märkida, et enda telefonivestluse kuulamine ja lindistamine ei ole jälitustoiming, sest enda telefonikõnet ei saa isik ise salaja ega varjatult pealt kuulata ega sellel eesmärgil lindistada. Neil põhjustel ei teki eraelulise vestluse salvestise kui tõendi lubatavuse otsustamisel küsimust võimaliku eraviisilise jälitustegevuse kohta.
Samuti ei ole kannatanu toime pannud KarS § 156 ettenähtud tegu (sõnumisaladuse rikkumist), sest selle süüteo subjektiks saab olla vaid isik, kes ei olnud sõnumi adressaat või adressant. See tähendab, et seadusandja ei ole seni soovinud kehtestada isiku vastutust talle enesele suunatud sõnumite mis tahes viisil talletamise ja avalikustamise eest.
Kolleegium märkis, et tõendile antava hinnangu adekvaatsuse tagamiseks peaks teabesalvestis olema kohtule tajutav võimalikult vahetul kujul. Ehkki antud asjas oli helisalvestise asemel esitatud selle protokoll, ei lugenud kolleegium seda oluliseks rikkumiseks.
