Mis asi on seltsing ja seltsinguleping?

Võlaõigusseadus sätestab seltsingulepingu mõiste järgmiselt: seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega (VÕS § 580 lg 1). Seltsinglased on kohustatud seltsingut kaitsma kahju tekkimise eest ja arvestama teiste seltsinglaste huvidega (VÕS § 580 lg 2).

Võlaõigusseadus seltsingu mõistet eraldi ei defineeri. Seltsingulepingu oluline tunnus on tegutsemine mingisuguse ühise eesmärgi nimel. Seltsinguleping on oma olemuselt ka kestvusleping, st see ei ole seotud mingi kindla tähtajaga, kui ei ole teisiti kokku lepitud. Seltsingulepingu kehtivus sõltub seltsingu eesmärgi saavutamisest või saavutamise võimatuse ilmnemisest.

Eestis on kohaldatud seltsingu põhimõtteid ka mitteabielulistele kooseluvormidele, kui osapooled on teinud panuseid ühiseks vajaduseks vajaliku vara soetamisel (RKTKo 2-18-255). Seltsingulepingu regulatsiooni kohaldamine vabaabielu poolte vahelistele varalistele suhetele eeldab vabaabielu poolte poolt kas sellekohase seltsingulepingu sõlmimist otseste tahteavaldustega või tuleneb lepingu sõlmimine poolte käitumisest (kaudsete tahteavaldustega). Seltsingulepingu sätete kohaldamine eeldab sellisel juhul poolte käitumises ühise eesmärgi tuvastatavust, milleks võib olla poolte poolt ühiste jõupingutuste tegemine näiteks ühise eluaseme ostmiseks, ühise eluaseme kasutamise võimaldamiseks ja selle korrashoiu tagamiseks või elamu rajamine ühe seltsinglase kinnistule ning selle kasutamine poolte ja nende laste ühise elukohana. Ühise eesmärgi tuvastamine vabaabielu poolte käitumise alusel eeldab seega vähemalt ühise majapidamise olemasolu.