Võlaõigusseaduse § 4034 kohaselt tähendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine seda, et krediidiandja peab laenu andmise käigus koguma teavet tarbija krediidivõimelisuse kohta ja tema krediidivõimelisust hindama ning mitte sõlmima lepingut tarbijaga, kelle krediidivõimelisuses ta veendunud ei ole. Krediidiandja peab lisaks tarbija krediidivõimekust kontrollima iga kord enne krediidisumma muutmist (VÕS 4034 lg 9).
Lepingupoolel on nii üldine kohustus mitte eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist vale infoga kui ka hea usu põhimõttest tulenev kohustus teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. Selline kohustus järeldub esmalt võlaõigusseaduse § 14 lõigetest 1 ja 2, mille järgi peavad lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus esitatavad andmed olema tõesed ning läbirääkimistel tuleb teisele poolele teatada kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Samuti on see järeldatav tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 92 lõigetest 2 ja 3, mis annavad eksinud poolele õiguse olulise eksimuse mõjul tehtud tehing tühistada. Seda kohustust aitab sisustada tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 95, mille järgi tuleb asjaolu teatavaks tegemise kohustuse hindamisel eelkõige arvestada, kas asjaolu on teisele poolele ilmselt tähtis, millised eriteadmised on pooltel, millised on teise poole mõistlikud võimalused vajalike andmete saamiseks ja kui suured on tema poolt nende andmete saamiseks tehtavad vajalikud kulutused (Riigikohtu 31. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710/105, p 25.1).
Näiteks peab professionaalne krediidiandja tarbijakrediidilepingu sõlmimisel teavitama tarbijat krediidivõtmisega seotud riskidest, mh tarbija töö- või tervisekaotusest tingitud makseraskuste tagajärgedest, mh võimalusest leping sel juhul üles öelda ja kogu laenu kohest tagastamist nõuda, võimalikest kõrvalnõuetest (eelkõige viivisest), tagatisvara võõrandamisega seotud riskidest ja kuludest ning võimalikust tagatisvara väärtuse langusest tingitud tagatisvara müümisest üles jääda võiva jääkvõla maksmise riskist (Riigikohtu 26. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 10; RKTKo 2-14-21710/105, p 25.1).
Lisaks teavitamiskohustusele näeb võlaõigusseaduse § 14 lõike 1 esimene lause lepingulisi läbirääkimisi pidavatele isikutele ette üldise kohustuse mõistlikult arvestada üksteise huvide ja õigustega.
Kuigi laenusaajal on võlaõigusseaduse § 14 lõike 1 teise lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib sellest lähtuda, ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada. Kui krediidiandja seda ei tee, ei pööra see menetluses hea usu põhimõttest tulenevalt tõendamiskoormust ümber ja laenusaaja ei pea hakkama tõendama, et ta oli makseraskustes või tal puudusid märgitud suuruses sissetulekud (Tallinna Ringkonnakohtu 18. veebruari 2022 kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-19-12854, p 12.2). Võlaõigusseaduse § 4034 lõike 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja.
Krediidiandja põhikohustuse sisuks laenusaaja vastu on hinnata laenusaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenusaaja ei satu krediidi tõttu “laenuorjusse”, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21).
Tallinna Ringkonnakohus on viidatud lahendis nr 2-19-12854 punktis 12.4 selgitanud, et laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis. Krediidiandjal tuleks kontrollida vähemalt laenusaaja arveldusarvete väljavõtteid ning nõuda andmeid selle kohta ja kontrollida, mis töökohal laenusaaja töötab ja kas tööandja on püsivalt võimeline sellist sissetulekut tagama. Riigikohus on selgitanud, et kolleegiumi arvates peab professionaalne krediidiandja täpsemalt selgitama, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja arvestada edaspidi, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Kahtlusi võiks äratada asjaolu, et arvestatud kuusissetulek avalikult suhteliselt vähetuntud tööandjalt on laenu taotlemise ajal erakordselt kõrge ja võib olla ka eluliselt ebausutav ning arvestada ja kontrollida tuleks tööandja püsivat võimet sellist sissetulekut tagada. Samuti võiks kahtlust äratada asjaolu, kui laenutaotleja sissetulek suureneb just enne laenu taotlemist. Renditulu arvestamisel sissetulekuna peaks professionaalne krediidiandja kontrollima vähemasti, kas, kaua ja millistel tingimustel oli rendi maksmine lepinguga ette nähtud (RKTKo 2-14-21710/105, p 29.2)
Täpsemalt sätestab tarbija krediidivõimelisuse kontrollile ettenähtavad nõuded krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49. Lisaks sätestab krediidiandjate ja -vahendajate seadus § 50 lõige 4 krediidiandja kohustuste kontrollida laenusaaja esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral laenusaaja esitatud krediidiasutuste konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
Kui krediidiandja ei kontrolli eelnevalt kirjeldatud asjaolusid, siis saab jõuda järeldusele, et krediidiandja on rikkunud laenulepingu sõlmimisel laenusaaja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet.
Valeandmeid esitanud laenutaotleja õigus nõuda vastutustundliku laenamise põhimõtte kui hageja lepingueelse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist võib aga olla võlaõigusseaduse § 101 lg 3 alusel osaliselt või ka täielikult välistatud (RKTKo 2-14-21710/105, p 29.3). Võlaõigusseaduse § 101 lõike 3 järgi ei või võlausaldaja tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Võlaõigusseaduse § 101 lõike 3 kohaldamist tuleb iga juhtumi puhul eraldi hinnata.
Millised on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjed?
Võlaõigusseaduse § 4034 lõike 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude (nt sissenõudmiskulud, leppetrahv) maksmise kohustuse äralangemine.
Riigikohus on leidnud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on võlaõigusseaduse § 127 lõike 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (Riigikohtu 15. jaanuari 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (mh viivis, leppetrahv, lepingu sõlmimise kulud) rahalist hüvitamist. Sellise kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama (Riigikohtu 27. novembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25).
Pärast vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tuvastamist peab krediidiandja laenulepingust tulenevad tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Samuti on laenusaajal võimalik esitada tasaarvestuse avaldus ja tasaarvestada kõik oma kahju hüvitamise nõuded krediidiandja vastu krediidiandja nõuetega laenusaaja vastu, kuna põhisummat ületav osa on põhimõtteliselt laenusaaja kahju.
