Euroopa Liidus võeti 2010. aastal vastu käibemaksudirektiivi muudatused (Nõukogu direktiiv 2010/45/EL), millega ühtlustatakse arvete vorminõudeid ja lihtsustatakse elektrooniliste arvete kasutamist. Sellest tulenevalt muutub 1. jaanuarist 2013 ka meie käibemaksuseadus.

Täpsustatakse, et Eesti maksukohustuslane peab vormistama arveid Eesti seaduse nõuetele vastavalt ka siis, kui käibe tekkimise koht on ühendusevälises riigis või kui teise liikmesriigi isikule esitatud arve alusel toimub teises riigis pöördmaksustamine. Kui aga pöördmaksustamise korral antakse kauba või teenuse ostjale õigus ise müüja eest arve vormistada, siis koostatakse arve ostja asukohariigi seaduse nõuete kohaselt (KMS § 37 lg 1¹). Kui üldreegli kohaselt tuleb arve esitada 7 päeva jooksul käibe toimumisest, siis kauba ühendusesisese käibe korral või üldreegli kohaselt teises liikmesriigis pöördmaksustamisele kuuluvate teenuste osutamisel (mis Eestis tuleb deklareerida vormil VD) tuleb arve väljastada kauba lähetamisele või kättesaadavaks tegemisele või teenuse osutamisele järgneva kalendrikuu 15. kuupäevaks (KMS § 37 lg 2¹). Muutuvad ka mõned viited eriskeemidele.

Üks direktiivis tehtud muudatus on aga kahjuks jäänud üle võtmata. Nimelt tehakse muu hulgas liikmesriikidele kohustuslikuks lubada kõikide alla 100 euro suuruste tehingute puhul lihtsustatud arve väljastamist ning lubatakse lihtsustatud arve vorminõudeid kasutada algsete arvete muutmisel ja tühistamisel. Ka need muudatused tuleb rakendada alates 1. jaanuarist 2013.

Mis on lihtsustatud arve?

Tavalisest arvest erineb lihtsustatud arve eelkõige selle poolest, et seal ei pea olema müüja märgitud ostja nime ja aadressi, vaid ostja (arve saaja) kirjutab arvele ise oma nime ja käibemaksukohustuslasena registreerimise numbri (vt KMS § 37 lg 11). Põhiline maksurisk seisneb selles, et müüja valduses oleval arve eksemplaril ei ole ostja andmeid ning võib juhtuda, et üks ja sama arve või kviitung võetakse n-ö kasutusele mitmes kohas korraga (kui tegemist on elektrooniliselt edastatud dokumendiga). Sellest on tingitud ka riigipoolne huvi piirata lihtsustatud arve kasutusala.

Eestis on piirangud lihtsustatud arvele järgmised (vt KMS § 37 lg 9): tehingu käibemaksuta väärtus peab jääma alla 160 euro ning tegemist peab olema kas reisijateveo teenusega (nt bussipilet, taksokviitung) või peab arve olema välja trükitud parkimisautomaadist, automaattankla makseterminalist või muust sarnasest aparaadist. Aparaat peab trükkima vaid arve, kuid raha vastuvõtmiseks võib aparaadi juures (näiteks parkla väravas) töötada ka inimene. Kui müüja töötaja sisestab arve väljatrükkimiseks vajalikud andmed ise aparaati (millest annab tunnistust näiteks see, kui tankla arvele on märgitud teenindaja nimi), ei ole enam tegemist lihtsustatud arvega.

Käibemaksuseaduse § 37 (9) Lihtsustatud arve võib väljastada, kui arvel olev summa ei ületa 160 eurot ilma käibemaksuta, järgmistel juhtudel: 1) reisijateveo teenuse osutamisel; 2) parkimisautomaadi, automaattankla makseterminali ja muude samalaadsete aparaatide väljatrükitava arve korral. (10) Käesoleva paragrahvi lõikes 9 sätestatud juhtudel märgitakse arvele vähemalt järgmised andmed: 1) arve väljastamise kuupäev; 2) maksukohustuslase nimi, maksukohustuslasena registreerimise number; 3) kauba või teenuse nimetus või kirjeldus; 4) maksustatav summa; 5) tasumisele kuuluv käibemaksusumma. (11) Maksukohustuslane, kellele väljastatakse käesoleva paragrahvi lõikes 10 loetletud nõuetele vastav arve, on kohustatud sellele arvele märkima oma nime ja maksukohustuslasena registreerimise numbri.

 

Kui lihtne on lihtne?

Käibemaksudirektiiv võimaldab olla lihtsustatud arvete osas märksa liberaalsem ning paljud läänepoolsed riigid on seda ka teinud. Tundub, et taas on tegemist maailmavaatelise erinevusega — kas riik usaldab ettevõtjaid või mitte ning kas olulisem on totaalne kontroll ja "naabrivalve" (kus müüjad ja ostjad kontrollivad vastastikku oma raamatupidamisdokumentide õigsust ning kaebavad üksteise peale maksuametisse) või hoopiski see, et poejärjekord ei hakkaks venima sellepärast, et keegi "tropp" tahab jälle oma ostetud kraami ettevõtluse kulusse kanda ja dikteerib kassapidajale püüdlikult oma osaühingu "seksikat" nime. Teenekas plaanikomitee staažiga maksuametnik ütleks selle peale kindlasti, et ühe õige "ettevõtte" koht ei olegi lihtrahva kõrval kassasabas, vaid tuleb osta kaupa hulgilaost — mäletate küll, kuidas asjad käivad: garantiikiri, saateleht, maksekorraldus, kolm allkirja, pitsat jne. Kord peab ikka majas olema, eks ole?

Näitena sellest, kuidas saavad arve vormistamise tähtsusest aru need inimesed, kes on saanud veidi pikemalt turumajanduses tingimustes elada, toon Saksamaa käibemaksuseaduse rakendusmääruse (Umsatzsteuer-Durchführungsverordnung, §-d 33–34). Lihtsustatud arveid saab väljastada kõikidele tehingutele, mille kogusumma (koos käibemaksuga) ei ületa 150 eurot. Sõidupiletite puhul puudub summaline piir üldse ning lisaks puudub kohustus kirjutada välja käibemaksusummat ning maksumäär tuleb märkida ka ainult siis, kui kohaldatakse standardmäära (lühemate distantsidel kehtib ühistranspordis soodusmäär). Rahvusvahelise reisi puhul tuleb täiendavalt märkida Saksamaal läbitud osa ja sellele vastav maksumäär (Eestis seda probleemi õnneks pole, sest meil alluvad kõik rahvusvahelised reisid 0% maksumäärale).¹

Põhiline probleem tänapäeva Eesti praktikas ongi kaupluste kassatšekid ja käsitsi kirjutatavad arved, millel puudub ostja nimi, õigemini millele ostja poole raamatupidaja kirjutab ise puuduvad rekvisiidid juurde (suuremad tegijad kasutavad selleks spetsiaalselt tellitud templeid). Kui kokku võtta kõik need umbes miljon küsimust, arvamust, kommentaari jne raamatupidajate foorumist ja mujalt (sh ka EML juristidele või koolitustel lektoritele esitatud küsimused), siis võib kokkuvõtvalt mainida, et paljud ei näe selles üldse mingit probleemi, paljud arvavad, et keegi ei keela ostjal ise müüja eest ostja nime ja aadressi kirjutada (tihti müüjad ju täpselt nii soovitavadki teha), teatakse ka rääkida, et maksuamet ei tee väikeste arvete puhul asjast mingit numbrit jne. Mis iseenesest on õige — tõesti pole suurt mõtet nende arvete kallal urgitseda ning püüda müüja ja ostja andmeid kokku klapitada, sest olgem ausad — isegi kui müüja esindaja oma käekesega need vajalikud rekvisiidid arvele lisab, ei pruugi ta säilitada müüjale selle arve koopiat, mistõttu lõpptulemus on ikka sama — ostjal on "korras" arve ja müüjal ei ole midagi.

Kohtupraktikat

Lugejat huvitab kindlasti, äkki on selles küsimuses mingit kohtupraktikat. On, aga vähe. Väga üldiselt on riigikohtu halduskolleegium maininud 07.02.2000 lahendis (kohtuasi nr 3-3-1-50-99): kaupade ja teenuste soetamisel on järelikult oluline, kas maksukohustuslane oli nende kaupade ja teenuste tellija. Seega peavad arved olema esitatud maksukohustuslasele, kusjuures üldjuhul ei ole oluline, kes nimetatud arvete järgi kaupade ja teenuste eest tasus.

Natuke konkreetsemalt on seda teemat puudutatud riigikohtu halduskolleegiumi 22.06.2009 otsuses (kohtuasi nr 3-3-1-43-09).

Ühel juhul oli arvele maksjaks märgitud äriühingu juhatuse liige ja käsitsi juurde lisatud äriühingu nimi ja aadress. Riigikohus leidis, selline arve võib olla nõuetekohane hoolimata sellest, et osa andmeid on kirjutatud käsitsi. See konkreetne arve oli esitatud maaklerteenuse eest, mille osutamist tõendati üürilepinguga, mille pooleks on äriühing (leping oli ka kohtule esitatud). Seega oleks vaidlusaluse arve puhul kahtluse tekkimisel lihtsalt kontrollitav, kas arvele vastav kulutus on tehtud juhatuse liikme isiklikes huvides või ettevõtluseks, ja kas müüjal on tehingu teise poole kohta vaidlusalusele arvele vastavad andmed. Riigikohus mainis ka põhimõtet, et käibemaksuarvestuses arvele esitatud nõuded (KMS §-d 31 ja 37) peavad tagama käibe dokumenteerimist ja kontrollitavust (kohtuotsuse p 15).

Samas kaasuses vaieldi ka ühe teise arve üle, kus ostjaks oli märgitud füüsiline isik (äriühingu juhatuse liige). Kohtumenetluse käigus esitas äriühing parandatud arve, kus ostjaks oli märgitud see äriühing. Kohtud leidsid, et äriühing ei saanud sisendkäibemaksu maha arvata enne, kui alles pärast parandatud arve esitamist (kohtuotsuse p 16).

Probleemi lahendus

Riigikohtu lahenditest võib välja lugeda, et "käsitöö" ei pruugi sugugi nii turvaline olla, kui paljudele tundub. Seega oleks siiski mõistlik olukord "legaliseerida" ja laiendada lihtsustatud arve käsitlust, võttes eeskujuks eelpool juba mainitud direktiivi muudatuse ja Saksamaal praegu kehtiva korra. Vastav ettepanek saigi riigikogule saadetud (vt lisatud kirjavahetust).

Isegi kui uskuda rahandusministeeriumi ametnike tõlgendust (mis on meieni edastatud riigikogu rahanduskomisjoni vastuse kaudu), et riik võib lubada lihtsustatud arvet küll, aga kõikide n-ö päris arve rekvisiitidega, oleks meie arvates ikkagi mõtet meie ettepanekut uuesti arutada ja arvete vorminõudeid liberaliseerida. Sest olgem ausad, arvete vorminõuded on probleemiks ikka ausatele ettevõtjatele. Need, kes on võtnud nõuks omale arvevabrikust fiktiivne arve hankida, ei ole küll kunagi pidanud selle pärast muretsema, et see arve kuidagi kehvakesti välja näeks või sealt midagi puudu oleks. Pigem vastupidi — libaarved torkavad tihti silma just oma liigse korrektsusega.

Kuigi raamatupidajate tööd ei pruugi see muudatus lihtsamaks teha, säästaks muudatus paljude teiste inimeste aega ja närve. Näiteks selle töömehe omi, kes saadetakse poodi naelu ostma ja ta saab sõimata kas raamatupidajalt selle eest, et arvel ei ole firma nime, või järjekorras tagapool seisjatelt selle eest, et ta palus müüjal märkida arvele firma nime. Asi seegi. 

Ettepanek seaduseelnõu 146 SE täiendamiseks EML kiri Riigikogu rahanduskomisjonile 03.01.2012 Riigikogu menetluses olev käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu (146 SE) sisaldab muu hulgas sätteid käibemaksuseaduse § 37 muutmise kohta. Nagu ka seletuskiri viitab, on nende muudatuste põhjuseks Euroopa Liidu direktiiv 2010/45/EÜ, millega muudetakse käibemaksudirektiivi 2006/112/EÜ arvete esitamist käsitlevaid eeskirju. Viidatud muudatused tuleb üle võtta 1. jaanuariks 2013. 1. Käesolevaga soovime juhtida komisjoni tähelepanu asjaolule, et eelnõu koostamisel on sellest välja ununenud direktiivi 2010/45/EÜ art 1 punktis 14 sisalduv muudatus. Nimetatud punktiga lisatakse direktiivile 2006/112/EÜ uus artikkel 220a (vt teksti lisatud kastis). Formuleering "liikmesriigid lubavad" tähendab, et liikmesriigid peavad võimaldama kõiki kuni 100 euro suuruseid arveid väljastada lihtsustatud arve nõuete kohaselt. Kehtivas käibemaksuseaduses on lihtsustatud arve esitamise tingimused toodud § 37 lõikes 9, mis seab lisaks summalisele piirile (160 eurot) veel kaks lisatingimust: tegemist peab olemas kas reisijateveo teenusega või trükitakse arve välja parkimisautomaadis, automaattankla makseterminalis või muus samalaadses aparaadis. Eelpool viidatud direktiivi muudatuse rakendamiseks tuleb need lisatingimused kuni 100 euro suuruste arvete puhul kaotada. Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku täiendada eelnõu 146 SE sättega, mis muudaks KMS § 37 lõiget 9, jättes sealt välja punktid 1 ja 2. 2. Täiendavalt teeme ettepaneku lisada eelnõule ka säte KMS § 37 lõike 10 muutmise kohta. Võttes eeskujuks muudetud direktiivi 2006/112/EÜ artiklis 226b sätestatu, teeme ettepaneku asendada KMS § 37 lg 10 punktis 5 sõnad "tasumisele kuuluv käibemaksusumma" sõnadega "tasumisele kuuluv käibemaksusumma või teave, mis võimaldab seda arvutada". Sellisel juhul võiks arvel olla vaid näiteks märkus "summa sisaldab käibemaksu 20%" ning lihtsustatud arve saaja arvutab käibemaksu summa ise välja. Leiame, et taoline muudatus lihtsustab väikeettevõtjate arvepidamist ja dokumendihaldust ning vähendab raamatupidajate töökoormust ja stressi. Riigikogu rahanduskomisjoni vastus 21.03.2012 Komisjon käsitles kirjas toodud ettepanekuid seaduseelnõu 146 SE menetlemisel muudatusettepanekute esitamisega seonduvalt k.a 20. veebruari istungil. Ettepanekud toetust ei leidnud. Käibemaksu direktiivi mõte on siiski lubada alla 100 euro suuruste arvete puhul väljastada lihtsustatud arveid, kus ei pea olema märgitud kõik kohustuslikud andmed. Lähtudes direktiivi 2006/112/EÜ artiklite 220a, 226 ja 226 koosmõju tõlgendusest lihtsustatud arved kohustuslikud ei ole. Eelnimetatud muudatuse sisseviimine seadusandlusesse suurendaks maksuriske. Probleeme võib tekkida seoses info saamisega kogu kauba/teenuse saamise või lähetamise kohta, suure maksumusega tehingu jagamisega mitmeks osaks, sama arve kasutamisega mitmes firmas ning arvetega siseriikliku pöördmaksustamise puhul. KMS § 37 lg 10 punkti 5 kohaselt tuleb lihtsustatud arvele märkida käibemaksusumma. Ettepanek lihtsustatud arvele märkida käibemaksusumma asemele teave, mis võimaldab käibemaksusummat arvutada, ei vähenda halduskoormust, vaid nihutab seda ühelt maksukohustuslaselt teisele. Maksukohustuslaselt eelnimetatud saaja halduskoormus ei vähene, kui tal tuleb väljatrükitud teabe alusel ise käibemaksusumma arvestada. Arvel kajastatavad rekvisiidid peab arvele märkima ja arve nõuetekohaselt koostama eelkõige arve koostaja, mitte arve saaja.

 

Direktiiv 2006/112/EÜ Artikkel 220a (1) Liikmesriigid lubavad maksukohustuslasel väljastada lihtsustatud arve järgmistel juhtudel: a) kui arve summa ei ole suurem kui 100 eurot või sellega võrdväärne summa liikmesriigi vääringus; b) väljastatud arve on dokument või sõnum, mida käsitatakse arvena artikli 219 kohaselt. (2) Liikmesriigid ei luba maksukohustuslasel väljastada lihtsustatud arvet, kui arved tuleb väljastada artikli 220 lõike 1 punktide 2 ja 3 kohaselt või kui maksustatavat kaubatarnet või teenuste osutamist teostab maksukohustuslane, kelle asukoht ei ole liikmesriigis, kus maks tasumisele kuulub, või kelle tegevuskoht kõnealuse liikmesriigi territooriumil ei osale kõnealuses kaubatarnes ega teenuseosutamises artikli 192a tähenduses, ja käibemaksu tasuma kohustatud isik on isik, kellele kaubad tarnitakse või teenuseid osutatakse. Artikkel 226b Artikli 220a ning artikli 221 lõigete 1 ja 2 kohaselt väljastatud lihtsustatud arvete puhul nõuavad liikmesriigid vähemalt järgmisi andmeid: a) arve väljastamise kuupäev; b) kaupu tarniva või teenuseid osutava maksukohustuslase registreerimisnumber; c) tarnitud kaupade või osutatud teenuste liik; d) tasumisele kuuluva käibemaksu summa või teave, mis võimaldab seda arvutada; e) kui väljastatud arve on dokument või sõnum, mida käsitatakse arvena artikli 219 kohaselt, täpne ja ühemõtteline viide nimetatud algsele arvele ning konkreetsed andmed, mida muudetakse. Liikmesriigid ei tohi nõuda arvetel muid andmeid peale selliste andmete, mis on osutatud artiklites 226, 227 ja 230.

¹ See tähendab muide ka seda, et kui Eesti äriühingu töötajad käivad Saksamaal töölähetuses, siis saab Eesti käibemaksukohustuslane kõikide nende rongipiletite alusel Saksamaalt käibemaksu tagasi küsida (kui selle riigi käibemaksu summa ületab aastas 50 eurot). Käibemaks tuleb piletite pealt ise välja arvutada. Reegel on järgmine: kui sõit jääb ühe omavalitsusüksuse piiridesse või distants on lühem kui 50 kilomeetrit, siis on maksumäär 7%, muudel juhtudel 19%. See kehtib kõigi ühistranspordi liikide kohta (sh näiteks ka taksod, laevad ja praamid, köisraudteed). Rahvusvahelise reisi rongipiletit internetist ostes teha ost sellest riigist, kus on pikem teekond (sest piletil on ainult ühe riigi käibemaksu osa).

Artikkel on avaldatud ajakirjas Maksumaksja nr 6-7/2012