“Raamatupidajad, audiitorid, ettevõtjad ja äriomanikud eelistavad ettevõtte majandustegevuse analüüsimisel tekkepõhisel arvestusel põhinevaid finantsnäitajaid, mille aluseks on bilanss ja kasumiaruanne, unustades kassapõhised näitajad, mis baseeruvad rahakäibe aruandel.” Tekkepõhistel näitajatel on oluline roll finantsanalüüsis, aga selleks et ettevõtte tulemusi täielikult hinnata, on tarvis kasutada ka kassapõhiseid näitajaid, mis võtavad arvesse raha laekumise ja väljamaksed, kirjutab Maksim Fedotov oma 17. jaanuaril 2019. a kaitstud magistritöös “Kassapõhiste näitajate kasutamine ettevõtte majandustegevuse analüüsimisel“.
Autor toob välja, et teema on aktuaalne tulenevalt tõsiasjast, et 2016. a alguses jõustunud raamatupidamise seaduse muudatuse järgi võivad mikro- ja väikeettevõtjad esitada majandusaastat kokkuvõttes lühendatud aastaaruande (bilanss ja kasumiaruanne), mis jätab võimaluse rahakäibe aruannet mitte esitada, mis tegelikkuses muudab raskeks arusaamise ettevõtte tegelikust majanduslikust seisundist.
Et selgitada välja kuivõrd oluline on ettevõtte majandustulemuste analüüsimisel kassapõhiste suhtarvude kasutamine, esitas autor hüpoteesi “kassapõhiste näitajate põhjal tehtud järeldused ettevõtte majandustegevuse tulemuste kohta võivad oluliselt erineda tekkepõhiste näitajate põhjal tehtud järeldustest”.
Autor tõi oma töös välja, et “tekkepõhine arvestus on suunatud eeskätt tulude ja kulude vastavuse tagamisele ning annab ülevaate ettevõtte pingutustest ja saavutustest kasumi teenimisel, kusjuures arvesse ei võeta seda, kas arved on tasutud või mitte, ning kas ostjatelt on raha laekunud või mitte”.
Rahakäibe aruandest seevastu saab ülevaate sellest, kuidas mingil perioodil raha teeniti, seda kasutati ja kuidas rahavoog on perioodi jooksul muutunud. Rahakäibe aruanne on kassapõhine täiendus bilansile ja kasumiaruandele. “Finantsaruannete kasutajad, eriti investorid ja võlausaldajad, vajavad teavet ettevõtte rahakäibe kohta, et hinnata ettevõtte suutlikkust tulevikus teenida raha oma kohustuste täitmiseks ja dividendide maksmiseks. Tihti võib rahakäibe hoolikas analüüs anda varajase hoiatuse eelseisvate rahaliste probleemide kohta”, märgitakse töös. Kuigi rahakäibe andmete analüüs on tekkepõhiste andmete analüüsi kõrval keerulisem, siis aitab see mõista paremini ettevõtte toimimise efektiivsust.
Autor tõi oma töös välja, et kuigi praegusajal on ettevõtete majandustegevuse ja finantsaruannete analüüsiga teadusuuringute tasemel tegeletud vähe, siis neis, mis kunagi tehtud, toovad erinevad autorid siiski välja, et ettevõtte majandustegevuse ja finantsaruannete analüüsil tuleb tekkepõhiste näitajate kõrval vaadata ka ettevõtte kassapõhiseid näitajaid. Seda juba ainuüksi põhjusel, et saada ettevõtte finantsseisundist tõene ja moonutusteta ülevaade.
Oma magistritöös jõudis autor järeldusele, et ettevõtte majandustegevuse ja finantsaruannete analüüsimisel on kindlasti vajalik kõrvutada tekkepõhiseid näitajaid kassapõhiste näitajatega.
Oma töös juhib autor tähelepanu ka mõnedele nüanssidele, mida andmete analüüsimisel kassapõhiseid suhtarve kasutades meeles pidada:
- analüüsitava ettevõtte tegeliku finantsseisundi mõistmiseks peab kasutama (rahakäibe
aruande) andmeid mitme perioodi kohta, sest isegi üks päev võib mängida rolli. Näiteks
analüüsitava perioodi lõpus on nõuded ostjatele veel laekumata, kuid järgmisel päeval
laekub raha arveldusarvele. Võttes esimese perioodi eraldi, võib analüüsija saada
moonutatud tulemuse; - kassapõhise põhitegevuskasumi võimalik negatiivne väärtus muudab suhtarvu tulemuse
tõlgendamise ja mõistmise keerulisemaks; - on mõningaid võimalusi rahaga manipuleerimiseks (näiteks debitoorse võlgnevuse
faktooring).
Magistritöö kokkuvõttes väljendab autor oma muret mikro- ja väikeettevõtete tulevase arengu pärast, kuna seda sorti ettevõtted moodustavad kõigist Eestis registreeritud äriühingutest suurema osa ja neile ettevõtetele on antud võimalus mitte koostada aastaaruande koosseisus rahakäibe aruannet. See tähendab, et ettevõtete omanikud ja juhid ei pruugi suuta langetada ettevõte käekäiku planeerides adekvaatseid otsuseid ning raskendatud on ka võlausaldajatel hinnata sellise ettevõtte krediidivõimekust.