Kreeditarvete regulatsioon on Eesti vabariigis ebapiisav ja seetõttu tekib võimalusi maksupettuseid toime panna, selgub 2016. a kaitstud Mattias Mikli magistritööst “Kreeditarve kasutamisel põhinevate käibemaksupettuste tõkestamine”.

Autori eesmärk oli uurida kreeditarvete abil sooritatud käibemaksupettuseid, analüüsida kreeditarvet reguleerivat seadusandlust ja tuua välja kitsaskohad, mis võimaldavad käibemaksupettuseid toime panna.

Kreeditarve sisu ja regulatsioon

Et selgitada välja, milline on Eestis kreeditarve regulatsioon ja miks see võimaldab maksupettuseid toime panna, analüüsis autor kreeditarve sisu ja regulatsiooni ning võrdles seda ennekõike Soomes ja Suurbritannias kehtiva regulatsiooniga. Autor jõudis järeldusele, et kreeditarve mõistet ei ole Eestis piisavalt defineeritud, selle sisu ei ole ammendavalt kirjeldatud, ei ole sätestatud maksukohustuslase õigusi või kohustusi kreeditarvet esitada või seda mitte teha. Kreeditarve ebaselge sisu põhjustab arusaamatusi ja eksitusi ning võimaldab sooritada maksupettuseid.

Autor jõudis järeldusele, et Eestis ja Euroopas kehtiv kreeditarve regulatsioon on üldjoontes sarnane, suurimaks erinevuseks on asjaolu, et Eestis ei saa alates 01.03.2014 müüja esitada kreeditarvet juhul, kui kauba või teenuse ostja jätab selle eest täielikult või osaliselt tasumata. Euroopa Liidu käibemaksudirektiiv võimaldab liikmesriikidel niisuguse keelu kehtestada, kuid see on lisaks Eestile sisseviidud vaid kolmes riigis. Enamikus Euroopa riikides, ka Soomes ja Suurbritannias, võimaldab seadus nimetatud juhul kreeditarve esitada ja käibemaksukohustust vähendada.

Kreeditarvega seotud maksupettused

Töö käigus jõudis autor järeldusele, et maksupettuste liigid, mille puhul saab kasutada kreeditarvet, on

• fiktiivne kauba väljavedu,
• maksevõimetusega kaasnevad pettused,
• pettused sisendkäibemaksuga,
• fiktiivsete arvete väljastamine ja
• karussellpettused.

Kõige enam levinud neist on pettused sisendkäibemaksuga ja fiktiivsete arvete väljastamine, mida tavaliselt koos kasutatakse. Sageli on sellised pettused seotud n-ö riiulifirmadega, mis ongi pettuse eesmärgil loodud.

Parim võimalus maksuhalduril käibemaksupettustega võidelda, on muuta käibemaksu laekumise süsteemi infotehnoloogiliste lahenduste abil, mis tagaksid parema ülevaate maksude laekumisest ja tehtavatest tehingutest, toob autor välja.

Tõhusaks võib osutuda ka pöördmaksustamine, juhul kui seda rakendatakse kõikidele teatud piirmäära ületavatele tehingutele, sedastab autor. Kaaluda võib ka tagatise kehtestamist, kuid alustavatele ettevõtetele oleks see liialt koormav ja ettevõtlust pärssiv.

Mattias Mikli magistritööst selgub veel, et maksupettuste vältimiseks on kaalutud ka üleminekut kassapõhisele arvestuspõhimõttele, mis aga nõuaks väljaspool Euroopat kauplevatelt Euroopa ettevõtjatelt topeltarvestuse pidamist.

Kohtupraktika analüüs

Kohtupraktika analüüsis ilmnesid järgmised pettuse liigid:

• kreeditarve vale kajastamine;
• kreeditarve kajastamata jätmine;
• kreeditarve abil pettuse varjamine;
• pettus, mille puhul väideti, et ei saadud kreeditarvest aru
• ja karussellpettus.

Kõige enam levinud kreeditarvega toimepandud pettuse viisiks oli kreeditarve vale kajastamine.

Enamikul juhtudel, kui käibemaksupettuses kreeditarvet kasutati, tehti seda riigilt sisendkäibemaksu väljapetmise eesmärgil, selgub magistritööst. Siiski täheldas autor kohtupraktika analüüsil ka kreeditarve kasutamist käibemaksupettuse varjamise ja pettuse avastamise raskendamise eesmärgil.

Autor jõudis järeldusele, kui kreeditarve mõiste ja olemus oleks seadustes täpsemalt sõnastatud, vähendaks see oluliselt arusaamatusi, eksitusi ja pettusi käibemaksu deklareerimisel.

Ettepanekutena, kuidas vähendada kreeditarvega seotud käibemaksupettusi, tõi autor välja järgmised võimalused:

• muuta Eestis kehtiv käibemaksuseaduse § 29 lõige 7 tagasi endisele, enne 01.03.2014 kehtinud kujule, sest kui ostja jätab kauba või teenuse eest tasumata, jääb müüjal sageli tasu saamata ja ta peab veel lisaks riigile käibemaksu maksma.
• sätestada käibemaksuseaduses täpsed tingimused, kuidas ja millistel juhtudel võib ja tuleb esitada kreeditarveid lihtsustatud arvete muutmiseks ja millal seda teha ei tohi.
• täiustada maksuhalduri käsutuses olevaid infotehnoloogilisi vahendeid, mis annaks haldurile ülevaate kas ja kuidas pooled on ühte ja sama tehingut deklareerinud ning kas pooled täidavad oma kohustusi.
• suurendada ettevõtete juhatuse liikmete hoolsuskohustust, muutes seadusi nii, et ettevõtete juhatuse liikme võiks lugeda hoolsuskohustust rikkunuks näiteks juhtudel, kui ta on kreeditarvet valesti deklareerinud, kui ta ei ole iseendast tulenevatel põhjustel, näiteks ebakorrektse aadressi tõttu, kreeditarvet kätte saanud, või kui ta väidab, et ei mõista kreeditarve sisu.
• panna müüjale kohustus kontrollida ostjapoolset kreeditarve kättesaamist.