Kontrollitud tehingute määratlemiseks on ettevõttel esmalt tarvis tuvastada seotud isikud ning aruandeperioodil nende vahel toimunud tehingud. Tehingute määratlemisele järgneb võimalusel sarnaste tehingute liikideks rühmitamine ning rühmade tehingumahtude kindlaks tegemine.

Täpse kaardistamise eesmärk on tuvastada olulise mõjuga tehingud või tehingute rühmad ning luua (rühmasisene) süsteemsus tehingute dokumenteerimisel. Dokumenteerimise süsteemsus võimaldab lihtsamini ja paremini tõendada põhitoimikus sätestatud hinnastamispõhimõtete (sh hindamismeetodite) järgimist ning sedakaudu turuväärtuse põhimõttele vastavust tehingute tegemisel.

OECD juhendi ja Eestis kehtiva siirdehindu reguleeriva määruse kohaselt on tehingu siirdehinna turuväärtuse määramiseks võimalik rakendada viite põhilist meetodit, mida on võimalik jagada kahte rühma:

Lisaks on seotud isikute vahelistes tehingutes teatud tingimustel võimalik kasutada nn kulude jagamise kokkuleppeid.

Artiklis käsitleme traditsioonilisi (tehingupõhiseid) siirdehinna turuväärtuse määramise meetodeid, mille kohaselt võrreldakse seotud isikute vahelise tehingu(te) hinda/ hinnalisandit/ kasumimäära turul sarnastel tingimustel reaalselt toimunud tehingu hinnaga/ hinnalisandiga/ kasumimääraga.

Traditsiooniliste meetodite rakendamisel on võimalik tõendamisprotsessis kasutada nii ettevõtte enda sisemisi võrreldavaid andmeid tehingutest, mida ettevõte on teinud lisaks seotud isikutele ka sõltumatute osapooltega, või ka väliseid võrreldavaid andmeid tehingutest, mille puhul võetakse aluseks turul sõltumatute osapoolte vahel tehtud tehingud. Oluline on tagada, et võrdlusandmed on kogutud usaldusväärsetest allikatest vältimaks olukorda, kus ebausaldusväärsete andmete kasutamine on tõendamisprotsessis oluliselt mõjutanud analüüsitulemusi ja sedakaudu ka võimalikke järeldusi. Tabelis on välja toodud mõned lihtsustatud näited võimalike võrdlusandmete allikate kohta.

Võrreldava hinna meetodi rakendamisel võrreldakse kontrollitud tehingu hinda turul sõltumatute osapoolte vahel tehtud tehingu hinnaga. Näited tehingutest, mille puhul võrreldava hinna meetodi rakendamine võiks eelduslikult olla võimalik ja põhjendatud, on põhitegevusega seotud kaupade ja teenuste ostu- ja müügitehingud, finantseerimis- ja kinnisvaraga seotud tehingud. Kuigi tabelis välja toodud allikatest pärinevaid näitajaid saab kasutada nii öelda baashinnana, siis analüüsi teostamisel on oluline arvesse võtta ettevõttega seotud eripärasid (tegevusvaldkond jne) ning ka võrreldavate tehingute toimumise aega, mis võivad tehingu võrreldavusele ja hinnale olulist mõju avaldada.

Meetod	Mida on võimalik mõõta?	Võimalik tõendusmaterjali allikas
Võrreldava hinna meetod	võrreldava tehingu hind	tarbekaupade noteeritud hindade andmed (sh Trading Economics); keskpankade finantsinstrumentide intressimäärad; turuülevaated jmt.
Edasimüügi hinna meetod	hinnalisand; tehingu brutomarginaal	andmebaasid (sh Orbis Europe, Royalty Range); finantsaruanded ja nende lisad; sõltumatute osapooltega sõlmitud lepingud jmt.
Kulupõhine meetod	tehingu kasumimarginaal	andmebaasid (sh Orbis Europe, Royalty Range); finantsaruanded ja nende lisad; sõltumatute osapooltega sõlmitud lepingud jmt.

Erinevalt võrreldava hinna meetodist on edasimüügi hinna meetodi puhul võrreldavaks hinnaks kaupade või teenuste edasimüügil teenitav hinnalisand (näiteks vahendustasu) ja kulupõhise meetodi puhul tehingu kasumimäär (kuludele lisatav kasumi %). Kuigi viimased kaks meetodit võivad tunduda metoodika osas sarnased, siis kulupõhise meetodi rakendamisel võib teatud juhtudel tehingu korrektse kulubaasi kindlaks määramine olla isegi olulisem kui kuludele lisatav kasumimäär. Samuti tasub mõista, et teatud tegevusaladel või turgudel võib vahendustasu kujuneda fikseeritud põhimõtetel ning sedakaudu ei ole otseses seoses mitte kuludega vaid pigem müügihinnaga. Edasimüügi hinna meetodit kasutatakse tüüpilisemalt edasimüüjate puhul ning kulupõhist meetodit tootjate puhul.

Üksikute võrreldavate tehingute puudumisel on edasimüügihinna meetodi ja kulupõhise meetodi puhul siirdehinna analüüsis võimalik rakendada nii öelda laiendatud ehk kasumipõhiseid lähenemisviise, kusjuures võrreldakse tooterühmade, tegevusalade või majandusüksuste kasumimarginaale. Selline lähenemine võib eeldada võrdlusandmete korrigeerimist ning ühekordsete (oluliselt hälbivate) tulude-kulude välja jätmist, et tehingute hinnad oleks ka tegelikult võrreldavad. Siinkohal tasub lisaks mõista, et omavahel võrreldavad tehingute kogumid (tooterühmad, tegevusalad või majandusüksused) kannaks tehingutes sarnaseid riske ja täidaks sarnaseid funktsioone.

Eelnevast tulenevalt peaks laiendatud edasimüügi hinna ja kulupõhise meetodi rakendamiseks ettevõtte kasumiaruandes pigem kajastuma vaid ühe tootegrupi (mitte paljude mittevõrreldavate tehingute/ tootegruppide /tegevuste) tulud ja kulud. Seejuures ei tohiks hinnakõikumised vaadeldaval perioodil olla märkimisväärsed viisil, mida ei ole võimalik usaldusväärselt selgitada või põhjendada. Vastasel juhul ei pruugi mainitud meetodite rakendamisel jõuda piisavalt usutava tulemuseni (st tegeliku turuväärtuse põhjenduseni).

Teatud tingimustel ning tehingus täidetavaid ülesandeid arvesse võttes on võimalik kasutada ka lihtsustatud lähenemist turuväärtuse tõendamiseks. Sellised tehingud hõlmavad kontsernisiseste teenuste osutamist, mis ei loo tehinguosaliste jaoks olulist lisandväärtust põhitegevustele ning on pigem tugiteenused (st põhitegevust vaid toetavad tegevused) ning samas ei ole ühegi tehinguosalise põhitegevuseks. OECD on kirjeldanud sellised teenuseid kui väikese lisandväärtusega teenuseid, mille tõendamisprotsess ei peaks avaldama olulist mõju ettevõtte halduskoormusele. Mainitud teenuste käsitluse alla võiks potentsiaalselt kuuluda sellised kontsernisisesed teenused nagu näiteks IT-, õigus-, turundus- ning raamatupidamisteenused jt.