Raskuste tõstmist tuleb ette väga erinevate tööde juures. Kui jutt on tootmisettevõttest, tundub see asjast kaugelgi olevale lugejale igati ootuspärane, aga et raskuste tõstmine on igapäevane ka haiglatöös, selle peale ehk esimesel hetkel ei tulegi. Haiglas on tõstetavaks raskuseks patsiendid.
SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku hooldusõde Maire Aus ütleb, et tema töös on psüühiline koormus kindlasti suurem kui füüsiline, aga ei saa läbi ka viimaseta. Aus on töötanud psühhiaatriakliinikus 12 aastat ning tunneb, et selle ajaga on tal füüsilist jõudu kõvasti juurde tulnud. Hooldusõe argipäev tähendab eelkõige patsientidega suhtlemist. Hea hooldaja oskab ära tunda, millisel päeval millise patsiendiga ja millises stiilis umber tuleb käia. Psühhiaatriahaigla hooldaja peab ka jälgima, et haiged endale ega teistele liiga ei teeks, et nad oleksid pestud, söönud jm. Vajadusel tuleb patsiente abistada, näiteks söömisel või voodist tõusmisel. Päris selliseid voodihaigeid, keda põetada, sh voodis keerata tuleks, Ausi hooldatavate hulgas pole, enamus liigub ise, aga ka psühhiaatriahaiglas on nii viletsas füüsilises seisus haigeid, keda on vaja aidata voodist tõusmisel.
Mõnikord tuleb ette kurioosseid olukordi. Näiteks juhtus, et ülekaaluline patsient kukkus maha. Nuta või naera, aga püsti teda ei saa. Mõni haige, kes ise jalgu alla ei võta, püüab vähemalt aitajaid aidata, aga mõned lasevad ennast täiesti lõdvaks ja loodavad vaid personali peale. "Neid maast üles upitada, kui nad kaaluvad 100−150 kilo, on väga raske", tõdeb Maire. "Inimest ju lihtsalt lohistada või tirida ei saa, ikka peab arvestama, et ta haiget ei saaks."
Psühhiaatrihaigla eripärad
Psühhiaatriahaigla personal peab arvestama, et patsiendid võivad käituda täiesti ettearvamatult. "Ühel hetkel ta kallistab sind ja ütleb, et oled kõige armsam inimene ja siis hetke pärast haarab tabureti ja tahab sulle virutada," kirjeldab Maire. Võimalust, et haige muutub agressiivseks, tuleb silmas pidada. Teatud patsientide puhul, keda hospitaliseeritakse nende tahte vastaselt (vastavalt kohtumäärusele), on personalil õigus vajadusel ja arsti korraldusel kasutada ohjeldusmeetmeid − fikseerida haige voodi külge, kasutades selleks magnetlukkudega sulguvaid sidumispaelu. Mõni haige mõistab, et ta endagi huvides on see ja laseb seda rahulikult teha, kuid on patsiente, kes hakkavad lausa füüsiliselt vastu − mõnikord nii karmilt, et naispersonalil ei jätku jõudu nende talitsemiseks, siis kutsuvad nad appi teiste osakondade meessoost hooldajad.
Füüsilist tugevust on hooldajal vaja ka siis, kui patsient pole süstiga nõus ja väljendab oma protesti mitte üksnes sõnadega, vaid päris füüsiliselt. Maire räägib, et mõnikord tuleb mõnda patsienti lausa mitmekesi kinni hoida, et ta oma süsti kätte saaks. "Mõne patsiendi käest obaduse saamine käib nö meie töö juurde, löömist või näpistamist tuleb ikka ette, on nii muhkusid kui sinikaid olnud," räägib Maire. Kõige suurem trauma, mis töötajaga on patsiendi tõttu juhtunud, oli käeluu murd. Haige pani toole tõstnud töötajale lihtsalt heast peast jala ette, mispeale toolide kandja kukkus ja murdis luu.
Hooldaja füüsilisele tervisele mõjub ka selline esmapilgul lihtne asi nagu voodite tegemine – osa neist on madalad, nii et tuleb küürutada, osa vastu seina, teisele poole ligi ei pääse, päevast päeva tuleb üle voodi upitada. Kui seda aastate kaupa teha, mõjub seljale pikapeale küll. Maire veel lausa valusid tundnud pole, mõne tegevuse juures selja kangeks jäämist aga küll.
Abi oleks õppimisest
Mida annaks teha, et hooldaja töö lihtsam oleks?
Maire usub, et kasu oleks koolitusest, kas või lihtsast õpetusest, kuidas neidsamu igapäevaseid liigutusi õigesti teha, näiteks kuidas õigesti keerata voodihaigeid. Maire on õpetust saanud, tema teab, et tõsta tuleb kätega, mitte seljaga, enamus tõstab aga seljalihaseid pingutades. Maire tunnistab, et kui ta paar aastat tagasi meditsiinikooli läks, polnud tal ergonoomikast mingit aimu, alles seal sai teada, mida tähendab ergonoomiline tõstmine.
Ausi kinnitusel soositakse psühhiaatriakliinikus seda, et töötajad õpiksid, aga ta arvab, et töötajad võiksid ise sellest võimalusest rohkem kinni haarata. Maire tunnistab, et temagi kõhkles enne kooliminekut kaua, et kuidas kursustega ikka töö ja pere kõrvalt hakkama saada. Aga sai küll ja tagantjärgi on ta tööandjale sellise suunamise eest tänulik.
Aga patsientide, ka sajakiloste, tõstmine jääb ikka üheks osaks hooldaja töös. Kes seda ei jaksa, ei saa lihtsalt selles ametis olla. Psühhiaatriahaiglas töötades tuleb lisaks arvestada selle raviasutuse eripäradega, näiteks mitte südamesse võtma, kui pahas tujus patsiendilt halbu sõnu kuuleb. Maire on 12 aasta jooksul õppinud, et peale selle, et iga patsient on isemoodi, võib igal patsiendil olla erinevatel päevadel ka erinev tuju, sellega tuleb lihtsalt leppida. Maire oskab ja tahab selle töö eripäradega arvestada ning kinnitab, et kavatseb samas kohas edasi töötada seni, kuni teda vähegi seal hoitakse. Kollektiiv olevat nii tore, et ta tunneb ennast seal nagu teises kodus.
Füüsilisest koormusest tootmisettevõttes ei pääse
Viljandis asuv ligi 200 töötajaga AS Dold Puidutööstus on hoopis teistsuguste töötingimustega ettevõte kui üks haigla. Seal toodetakse liimpuitplaate, mitmekihilisi ehitusplaate ja mööblidetaile. Personalijuht Anu Ruusoja sõnul peavad töötajad firma suurimaks töötervishoiu- ja töökeskkonnaprobleemiks müra. Sellises hinnangus pole ka midagi imekspandavat, sest tegemist on ju ikkagi tootmisettevõttega.
"Töötajate koosolekul küsisime otse, mis on head ja mis halba meie ettevõtte töötingimustes. Raskuste teisaldamist kui probleemi töötajad esile ei toonud," tõdeb personalijuht. "Ehk ollakse sellega lihtsalt harjunud," oletab ta, aga möönab, et tähelepanu vajab see aspekt sellegi poolest. Kõige raskem on mitmemeetriste puitplaatide ümberkeeramine liimpuidu tsehhis.
Ettevõtte ametiühingu usaldusisik Vladimir Homik selgitab, et plaatide raskus on erinev, oleneb sellest, kas nad on kuusest või männist, kas vaigused või kuivad. Suurused on ka erinevad – kõige pikemad on kuuemeetrised, kõige rohkem on ehk 4,2-meetrilisi. Plaatide maksimaalne laius on 1,2 meetrit, paksus 16−45 mm. Suuri plaate tuleb muidugi kahekesi keerata – üks hoiab plaadi ühest, teine teisest otsast. Ühes vahetuses käib töötajate käte vahelt läbi keskmiselt 9 tihumeetrit plaate. Naised ja mehed teevad sama tööd.
Kannatavad liigesed
Kuuendat aastat Doldi Puidutööstuses pingitöölisena töötav Nadežda Elisar on neid plaate käsitsi keeranud küll. "Kuidas töö tervisele mõjunud on, on praegu veel raske öelda, aga õhtul koju minnes olen tõesti väga väsinud," ütleb 43aastane Nadežda. "Kõige rohkem mõjub liigestele." Enne Doldi tööle asumist Nadeždal liigesevaevusi polnud.
Nadežda meenutab, et kunagi tõmbas ta paksemaid plaate keerates endal käe õlast ära, oli poolteist kuud haiguslehel, sai süste ja taastusravi. "Sellest hakkasid hädad pihta, siis öeldi, et miks oled nii tihti haige," tõdeb ta. Mõnikord peab terve kaheksatunnise päeva neid plaate tõstma, mõnikord on koormus ka kergem. Kuue aasta jooksul on tulnud erinevaid töid teha, vastavalt sellele, millisele tööle, millise pingi taha meister suunab. Nadežda on tähele pannud, et kui kord oled juba tõestanud, et saad ka raskema tööga hakkama, siis aina pannaksegi sind seda tegema, kui aga algusest peale ütled, et ei jaksa, siis ei antagi sulle seda tööd. Nadežda meelest on pingi taga töötamise eripära ka see, et üks käsi ja üks kehapool on kogu aeg rohkem koormatud.
Ettevõtte töökeskkonna spetsialist Toomas Rohtla tunnistab, et tõesti, töö puidutööstuses on füüsiliselt raske. Ühes tsehhis on juba olemas plaadipööramisseade, lähiaegadel olevat samasugune tulemas ka liimpuidu osakonda, see teeb töö füüsiliselt oluliselt kergemaks.
Nadežda tuli Doldi hea palga pärast, kuue aasta eest oli ta töötasuga tõesti ka rahul, nüüd aga enam mitte. Tunnitasu on 38 krooni. Kahju on naisel sellest, et erinevalt varasemast ajast ei saa enam ületunde teha. Mujale tööle mineku peale pole ta mõelnud ja kardab, et ehk ei võetagi, kui selgub, et ta on oma valutava õla pärast õige palju haiguslehel olnud. Kes sellist valutava õlaga töötajat ikka tahab, oletab ta.
Nadežda lisab, et ka jalaliigesed hakkavad tänu tsementpõrandatele endast ebamugavalt märku andma. "Kui siia tulin, ei olnud mingeid terviseprobleeme," kinnitab Nadežda. Töökeskkonna spetsialist ütleb aga, et töötajail on soovitatud mitte seista betoonpõrandal, vahetutel töökohtadel on puitkate.
Palga osas selgitab personalijuht, et jaanuaris viidi ettevõttes läbi ulatuslik palgareform. Tõsteti kõigi töötajate tunnitasu, preemiasüsteem muudeti läbipaistvamaks ning töötajatele arusaadavamaks. 38 krooni tunnis on töötaja põhipalk, millele on tubli töö puhul võimalik juurde teenida kuni 15 protsenti preemiat. Kellel on kuu normtunnid täis, sellele makstakse veel nn produktiivsuspreemiat. Ruusoja ütleb, et Nadežda Elisare brutotunnitasu kooslisatasude ja preemiatega oli näiteks aprillis 51.78 krooni ja poolaasta keskmisena on ta teeninud 48 krooni tunni eest.
Personalijuhti hämmastab, et töötaja kurdab raske töö ja suure väsimuse üle pärast tööpäeva lõppu, kuid avaldab sellegipoolest kahetsust, et ei saa teha ületunnitööd. "Ületunnitöö tegemine ja selle eest suurema tasu saamine ei saa olla eesmärk omaette, ületöötanud inimene on väsinud, kannatab töö kvaliteet ja on ka suurem oht, et töötajaga võib väsimuse ja tähelepanu hajumise tõttu juhtuda tööõnnetus," leiab Ruusoja.
Töötajad teevad endale ka ise liiga
Töö on sellist tüüpi ettevõttes nii või teisiti füüsiline, kõiki tõstmisi ei saa nagunii elimineerida. Rohtla ütleb, et ega nii palju ka neid suuri plaate tõstma ei pea, pealegi töötajad mitte ei tõsta, vaid lükkavad neid plaate, keegi ei võta plaati lausa sülle ja suuremaid plaate liigutavad nagunii kaks inimest. "Mehed ise tahavad kiirustada ja võtavad korraga kaks plaati, neid ei sunni keegi," räägib ta. "Ise võtavad peast ära ka kõrvaklapid, kuigi need on ette nähtud nende endi tervise hoidmiseks."
Liigesehaiguste osas oletab Rohtla, et ehk on mõnel töötajal need haigused juba enne Doldi tulekut olemas olnud, paljud on tulnud muult töölt, näiteks varem lüpsjad olnud, ja juba seal oma tervist kahjustanud.
Ruusoja lisab, et tööandja ei saa haiguslehelt infot, mis haigestumine töötajal on. Alles siis, kui hakatakse taotlema kutsehaigust, saab tööandja teada, mis häda töötajat vaevab. Hiljuti tehti kahele töötajale kutsehaiguse uuringud, aga arstid ei tuvastanud seda.
Tervisekontroll on ettevõttes igal aastal, sest töötajad vahelduvad, mõne inimese tervist kontrollitakse lausa igal aastal. Rohtla sõnul pole seda juhtunud, et arst oleks kedagi soovitanud teisele tööle viia, aga on soovitatud kaaluda täiendava puhkuse andmist. Tervist kahjustava töö eest on õigus saada seitse päeva lisapuhkust, Doldis on selliseks põhiliseks faktoriks müra. Raskuste tõstmise eest Doldis lisapuhkust ei saa.
Iga kahe töötunni järel on Doldis viieminutiline paus, vahetuse keskel on 20 minutit vaba aega söögipausiks. Sööklat ettevõttes pole, toit tuleb endal kaasa võtta. Ühes tsehhis on puhkeruum enam-vähem valmis, teises tsehhis pole aga sellist ruumi, mis õige puhkeruumi nime vääriks. Rohtla kinnitab, et puhkeruumi ehitus on Doldis plaanis. Põhimõtteliselt on siiski olemas kohad, kus vajadusel kas või pikutada, need on küll rajatud lapseootel naiste jaoks, aga neid võiksid teisedki kasutada, ometi keegi ei tee seda.
Püüdlused parema töökeskkonna poole
Personalijuht ütleb, et Doldi Puidutööstuses püütakse ikka oma töötajaid hoida, kas või juba sellepärast, et ega häid oskustöölisi pole niisama lihtne leida. "Püüame ikka võimalikult häid töötingimusi luua nende võimaluste juures, mis meil on," räägib ta. "Kaitsevahendid on muretsetud, püüame töötajaid õpetada neid kasutama ja vajadusel lausa nõuame, et kantaks nii respiraatorit kui kõrvaklappe." Muidugi on töötingimused tootmisettevõttes rasked, mitte kõige tervislikumad, aga see lihtsalt on nii, ega tootmisettevõte ei asu ju roheluses, vabas looduses. Aga kindlasti on tööandja eesmärk investeerida parematesse töötingimustesse, ütleb Ruusoja.
Kui mõni töötaja tunneb, et teda on ebaõiglaselt koheldud, on tal alati õigus pöörduda ametiühingu usaldusisiku või personalijuhi poole. "Tuleb lihtsalt omavahel rääkida," usub personalijuht. "Tootmisjuhil on oma eesmärgid, töötajal omad, aga alati on võimalik jõuda kokkuleppele, kui õigel ajal oma soovidest, muredest ja plaanidest rääkida."
