1. juulist 2007. aastal hakkas kehtima vabariigi valitsuse määrus nr 176 14. juunist 2007. aastal  “Töökohale esitatavate töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“.

Määrus kehtestati «Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse» § 4 lõike 45 alusel.

Määruse nõudeid kohaldatakse kõigi tegevusalade töökohtadel, välja arvatud ehitustöödel, maavarade kaevandamisel, kalalaevadel, sõidukites ja ettevõttele kuuluval põllu- või metsamaal.

Kui töökeskkonnas tehakse muudatusi, mis puudutavad töötamiskohtade paigutust, tehnoloogia muutmist või uuendamist, töövahendite või materjalide kasutamist, peavad need muudatused olema kooskõlas käesoleva määruse nõuetega.

Nõuete kohaldamisel arvestatakse töökeskkonna, töökoha ja töö laadi eripäradega.

Eelnõu seletuskirjas on märgitud

“Käesoleva eelnõu koostamine on tingitud asjaolust, et mitmed direktiivi 89/654/EMÜ üldised  nõuded, mis senini olid sätestatud Vabariigi Valitsuse 21. detsembri 1999. a määruses nr 402 “Tegevusaladele esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“,  inkorporeeriti „Töötervishoiu ja tööohutuse  seadusesse“ (TTOS § 4 lg-d 6-10; § 6 lg-d 4-7; § 9 lg 31; § 11 lg 3, 31, 5-7)”.

Kehtima hakanud määrus kujutabki endast eelnimetatud määruse ümbertöötatud versiooni. Lisaks on esitatud mõned direktiivi nõuded, mis senikehtivas määruses on käsitletud puudulikult või puudusid.

Eelnõu eesmärk on kehtestatavate nõuete abil parandada töökohal töötingimusi, vältimaks tööõnnetusi ja tervisekahjustusi ning säilitada töötaja töövõime ja heaolu.

Eelnõu koostamisel on arvestatud ergonoomia põhimõtetega. Ergonoomiliselt projekteeritud töökoht suurendab töötajate ohutust, tööjõudlust ja heaolu ning vähendab tervisele ja töövõimele ebasoodsalt mõjuvaid tegureid.

Eelnõu koosneb 13 paragrahvist

Määruse nõudeid kohaldatakse kõikidele töökohtadele TTOS-i  § 4 lõike 1 tähenduses.  Määrust ei kohaldata töökohtadele ehitusplatsidel ehk direktiivi sõnastuse kohaselt “ajutistele või liikuvatele” töökohtadele, maavarade kaevandamisel ja kalalaevadel, kuna nõuded nendele töökohtadele on reguleeritud teiste õigusaktidega. Direktiivi kohaselt ei kohaldata eelnõus esitatud nõudeid ka töökohtadele sõidukites ning ettevõttele kuuluval põllu- või metsamaal.  
Eelnõu väljatöötamisel on arvestatud Euroopa Ühenduste Nõukogu direktiiviga 89/654/EMÜ töökohale esitatavate ohutuse ja tervishoiu miinimumnõuete kohta.

Paragrahvis 2 (töötaja tööasend ja -liigutused)
esitatakse nõuded tagamaks töötajale piisav liikumisruum ning ergonoomiline tööasend.

Paragrahvis 3 (hooned ja tööruumid)
määratakse miinimumnõuded töötaja kohta tööruumis olevale õhuruumile ning käsitletakse nõudeid hoonete ja tööruumide konstruktsioonile, tugevusele, termoisolatsioonile ning kasutatavatele materjalidele.

Paragrahvis 4 (uksed ja väravad)
esitatakse ohutusnõuded erinevat tüüpi uste ja väravate kasutamisele töökohtadel ning kaitseseadistele.

Paragrahv 5 (tööruumide aknad, seinad, laed ja põrandad)
sätestab põhinõuded tööruumide akende, seinade, lagede ja põrandate ohutusele. Päikesepoolseid aknaid peab olema võimalik vajadusel katta kaitseks päikesevalguse ja soojuskiirguse eest. Läbipaistvad seinad peavad olema märgistatud ning kaitstud purunemise vastu. Põrandad peavad olema piisava karedusega vältimaks libisemist.

Paragrahv 6  (liikumisteed, laadimisestakaadid, kaldteed ja eskalaatorid)
määrab ohutusnõuded töökohtadel asuvatele liikumisteedele. Liikumisteed peavad olema piisava suurusega ning märgistatud, trepid ning platvormid peavad olema piirestatud. Eskalaatoritel peavad olema nähtaval ning kergesti juurdepääsetaval kohal paiknevad hädaseiskamislülitid.

Paragrahv 7 (ventilatsioon)
määrab vajaduse piisavaks õhuvahetuseks töökohal ning töötajate tervise kaitsmiseks esitatavad nõuded töökohtade ventilatsioonisüsteemidele. Täpsustatud on nõudeid ventilatsioonisüsteemi puhastamisele.  
  
Paragrahvi 8 (valgustus)
on kohandatud vastavalt 2003. aastal välja antud Eesti standardile EVS-EN 12464 -1:2003 “Valgus ja valgustus. Töökohavalgustus.” Osa 1: “Sisetöökohad”. Paragrahvi sisu arutati läbi 28. jaanuaril 2005. a toimunud Eesti Standardikeskuse valgustehnika standardikomitee ja madalpingeseadmete ja -paigaldiste standardikomitee ekspertkomisjoni koosolekul prof Endel Ristheina juhtimisel.
Paragrahvi 8 lõikesse 1 on lisatud soovituslik viide ülalnimetatud standardile, eesmärgiga kujundada töökoha sisevalgustus töötajale sobivaks.

Paragrahvis 9 (Olmeruumid)
sätestatakse nõuded, mida tööandja peab järgima puhke-, riietus- ja pesuruumide ning tualettruumide kavandamisel. Vajaduse korral peab tööandja töötajatele ette nägema eraldi riietus- ja pesuruumid meestele ja naistele või korraldama ruumide kasutamise meeste ja naiste poolt eraldi aegadel. Eraldi kapid või sektsioonid töö- ja tavariietuse jaoks tuleb ette näha, kui töö on tolmune ja määriv või seotud ohtlike kemikaalide kasutamisega. Sätestatakse nõuded puhkamiseks kohandatud ruumidele olukorras, kus puhkeruum puudub, kuid töö laadist tulenevalt on töötajatele ette nähtud puhkepausid.

Paragrahv 10 (Silmadušš)
sätestab nõude, et silmadušš peab olema ettevõttes, kus esineb oht  kemikaali või võõrkeha silmasattumiseks.

Paragrahvis 11 (Välitöö)
nõutakse tööandjalt abinõude rakendamist töötajate kaitseks libastumiste ja kukkumise, kukkuvate esemete, kahjuliku müra ja kahjulike gaaside, aurude, tolmu ning kahjulike ilmastikutingimuste eest, samuti kaitsmaks kõrvaliste isikute, jalakäijate ning sõidukite liiklust. Eraldi on välja toodud vajadus korraldada välitöö selliselt, et vajadusel oleks näiteks õnnetusjuhtumi korral võimalik töötajat abistada ka tema töökohal (pidades eelkõige silmas vajadust pääseda töökohal meelemärkuse kaotanud töötajani tema transpordiks esmaabiruumi).

Paragrahvis 12 on toodud määruse rakendussäte,
mille kohaselt antakse täiendav üleminekuaeg töökohtade määruses sätestatud nõuetega vastavusse viimiseks – kolm kuud määruse jõustumisest arvates.
Eelnõu väljatöötamisel on arvestatud Euroopa Ühenduste Nõukogu direktiiviga 89/654/EMÜ töökohale esitatavate ohutuse ja tervishoiu miinimumnõuete kohta.

Paragrahvis 13 on toodud määruse rakendussäte,
millega tunnistatakse kehtetuks kehtiv Vabariigi Valitsuse 21. detsembri 1999. a määrus nr 402 “Tegevusaladele esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded”.

Määruse vastuvõtmisega väheneb erinevate tööohutusalaste õigusaktide omavaheline kattuvus. Osa seni tegevusalade määruses sisaldunud üldnõuetest on sisse viidud töötervishoiu ja tööohutuse seadusesse ning välja on jäetud spetsiifilisi nõudeid, mis on juba kaetud teiste õigusaktidega.

Senisest paindlikumad on nõuded töötajate olmeruumidele. Olukorras, kus tööandjal ei ole mõttekas ehitada välja eraldi riietus- ja duširuume mees- ja naistöötajatele, näiteks väikeettevõttes, lubab seadus nüüd ühiste ruumide kasutamist eeldusel, et korraldatud on ruumide kasutamine meestele ja naistele eri aegadel.

Samuti on nõudeid vähendatud riietuskappide osas – eraldi sektsioonid töö- ja tavariietusele peavad olema ette nähtud vaid olukorras, kus töö on tolmune või määriv või seotud ohtlike kemikaalide või neid sisaldavate ainete kasutamisega. Muul juhul võib töötaja kasutuses olla üks riietuskapp või olema tagatud koht üleriiete hoidmiseks.

Puhkeruumidele esitatavad nõuded on sätestatud töötervishoiu ja tööohutuse seaduses. Käesolev eelnõu toob lisanõude, mille alusel tööandja peab kohandama puhkamiseks ruumi olukorras, kus töö laadist tulenevalt on töötajatele ette nähtud puhkepausid, kuid puhkeruum puudub.

Määruse rakendamisega ei kaasne täiendavaid kulutusi, kuna käesolevas eelnõus ei esitata olulisi lisakohustusi võrreldes kehtiva valitsuse määrusega “Tegevusaladele esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“.

Määrus jõustub üldises korras

Uue määrusega tunnistati kehtetuks Vabariigi Valitsuse 21. detsembri 1999. a määrus nr 402 “Tegevusaladele esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded” (RT I 1999, 100, 881).

Töökohtade määruses sätestatud nõuetega vastavusse viimiseks antakse täiendav üleminekuaeg kolm kuud määruse jõustumisest arvates.