Autoriõigust puudutav tuleks reguleerida iga töötaja töölepingus, kelle töö kas või osaliselt hõlmab loomingulist tegevust ning selle tulemuseks on kirjandus-, kunsti- või teadustöö, arvutiprogramm, andmebaas või muu seaduses nimetatud teos.

Sagedasemateks näideteks on ajakirjanikud, tõlkijad, programmeerijad, arhitektid, disainerid, graafikud ja muud kunstnikud, fotograafid, samuti kõik, kes tööülesannete täitmisel koostavad aruandeid, ettekandeid, raporteid jms.

Tööandja seisukohalt on oluline teada, et seaduse järgi saab autoriks olla ainult füüsiline isik, st töötaja, kes on kaitstava teose (artikkel, foto, tõlge, ettekanne jne) loonud. Algselt tekivad kõik loodud teosega seotud õigused autoril. Tööandja omandab õigused vaid seaduses ja lepingus ette nähtud juhtudel. Kuna seaduses on õiguste omandamiseks ette nähtud vaid piiratud alused ja tingimused, on vaidluste vältimiseks tähtis ülejäänu reguleerida ja täpsustada töölepinguga.

Seadusega lähevad autori varalised (st eeskätt teose kasutamist, kasutamiseks andmist ning sellest tulu saamist puudutavad) õigused teose kasutamiseks tööülesannetega ettenähtud eesmärgil ja piirides üle tööandjale. Lepinguga saab piirata või täpsustada õiguste ülemineku tingimusi ja ulatust.

Erandina tuleb silmas pidada, et kui töö tulemuseks on arvutiprogramm või andmebaas, siis varalised õigused üle ei lähe. Tööandjal tekib hoopis ainulitsents nende teostamiseks. Litsentsi tingimusi (mh tähtaeg, lõpetamine) seadus ei täpsusta, mistõttu on oluline need kokku leppida töölepingus. Tööandja seisukohalt on veelgi parem sõlmida leping, millega töötaja loovutab tööandjale kõik arvutiprogrammi või andmebaasiga seotud varalised õigused.

Autori isiklikud (st eeskätt teose autorlust, muutmist ja täiendamist puudutavad) õigused seaduse alusel tööandjale üle ei lähe. Tööandja saab neid kasutada ainult juhult, kui töötaja annab talle lepinguga vastava õiguse.

Eelpool kirjeldatu kehtib ka avaliku teenistuja poolt otseste tööülesannete täitmise käigus loodud teose suhtes.