Viimase aasta jooksul on töölepingu seadusesse sisse viidud hulganisti erinevaid muudatusi.

17. märtsil 2023 jõustusid taaskord töölepingu seaduse muudatused, mis seekord puudutavad töösuhte lõppemisel makstavaid hüvitisi. Seejuures hõlmavad muudatused just neid hüvitisi, mida:

• tööandja on kohustatud maksma, kui töötaja ütleb töölepingu üles tööandja kohustuse olulise rikkumise tõttu (näiteks ütleb töötaja töölepingu üles tööandjapoolse töötasu maksmisega viivitamise tõttu);
• tuleb maksta, kui töölepingu ülesütlemisest teavitatakse ette vähem, kui seaduses ette nähtud (näiteks lahkub töötaja töölt päevapealt, kuigi seadus näeb ette 30-päevase etteteatamise tähtaja);
• tuleb maksta töölepingu lõpetamisel töövaidluskomisjoni poolt, kui tööleping on üles öeldud õigusvastaselt (näiteks ei hoiatanud tööandja töötajat enne töötaja töökohustuse rikkumise tõttu töölepingu ülesütlemist, mistõttu tuvastab töövaidluskomisjon ülesütlemise tühisuse ja lõpetab töölepingu ise).

Seaduse muudatused toovad töösuhte pooltele kaasa mitu tagajärge. Seadus näeb ette, et kui töötaja ütleb töölepingu üles tööandja rikkumise tõttu, on töötajal õigus nõuda 3 kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitist. Kui varasemalt arvestati makstavast hüvitisest maha kasu, mida kahjustatud isik oli kahju tekitamise tagajärjel saanud, siis 17.03.2023 töölepingu seaduse muudatusega täpsustatakse, et makstavat hüvitist ei ole lubatud vähendada riigi poolt isikule makstavate hüvitiste ja toetuste võrra.

Näide muudetud seaduse kohaselt: töövaidluskomisjon tuvastab, et tööandja on töötaja töölepingu üles öelnud õigusvastaselt ja kohustab tööandjat töötajale maksma töötaja 3 kuu keskmise töötasu suuruses hüvitist. Kuigi töötaja on vahepealsel ajal (s.o lepingu ülesütlemisest kuni töövaidluskomisjoni poolt otsuse tegemiseni) õigusvastase töölepingu ülesütlemise tõttu saanud töötukassalt hüvitist (mida töötaja ei oleks saanud, kui töölepingut ei oleks üles öeldud), siis töötaja poolt saadud hüvitise võrra tööandja poolt makstavat hüvitist enam ei vähendata.

Muudatuste tõttu tuleb aga töötajatel endil varasemast tähelepanelikumalt jälgida töölepingu ülesütlemise tähtaegasid. Kui varem tähendas etteteatamistähtaja rikkumine töötaja jaoks seda, et tööandjal võis töötaja vastu tekkida kahjunõue (näiteks teiste töötajate ületunnitöö tegemise vajaduse tõttu töötaja töö lõpuleviimiseks), siis muudetud seaduse kohaselt ei pea tööandja asuma oma kahju eraldi tõendama, vaid tööandjal on õigus töötajalt nõuda iga vähem etteteatatud tööpäeva eest töötaja keskmist tööpäevatasu.

Sisulisi muudatusi selles, kuidas hüvitiste suurust (sh keskmist töötasu) arvutatakse, muudatused kaasa ei too. Muudatuste eesmärgiks on peamiselt täpsustada hüvitiste eesmärki, milleks on rikkumist karistav ja kompenseeriv funktsioon, mitte aga kahjuhüvitise funktsioon võlaõigusseaduse tähenduses, millisel juhul pidi varasemalt hüvitist vähendama, kui kahjustanud pool oli rikkumise tõttu saanud kasu. Sarnaselt varasemaga jääb siiski töövaidluskomisjonile ja kohtule õigus makstavat hüvitist olenevalt ülesütlemise asjaoludest kas suurendada või vähendada.