Mitmete ametite puhul võib osutuda otstarbekaks ning lausa vajalikuks see, et töötaja oleks tööandjale teatud juhtudel kättesaadav tööülesannete täitmiseks väljaspool tavapärast tööaega. Sellist olukorda nimetatakse valveajaks, mis tähendab, et töötaja ei ole kohustatud tööülesandeid täitma ega tööl viibima, ent peab kokku lepitud tingimustel olema tööandja korraldusel valmis igal hetkel valveaja jooksul asuma tööülesandeid täitma.
Valveajal ei saa töötaja keskenduda täiel määral puhkamisele ja peab olema valmis asuma koheselt tööülesandeid täitma, samas ei ole tegemist ka tavapärase tööajaga – eeltoodu tõttu on seaduses valveaja töölepingus rakendamise puhuks ette nähtud erireeglid, mida peavad valveaja rakendamise soovi korral arvesse võtma nii töötaja kui tööandja.
Ühe olulisema punktina tuleb kindlasti arvesse võtta, et valveaja rakendamiseks peavad töötaja ja tööandja olema selles eraldi kokku leppinud. See tähendab, et kui töölepingus ei ole pooled valveaja kohaldamises kokku leppinud, siis ei saa tööandja ühepoolselt otsustada, et töötaja peab olema tööülesannete täitmiseks kättesaadav väljaspool tööaega. Valveaja rakendamise kokkulepe eeldab mõlema poole nõusolekut, mistõttu tavapäraselt sisaldub valveaja kokkulepe juba töölepingus endas ent keelatud ei ole ka valveajas kokku leppimine töölepingu kestel. Mistahes vaidluste vältimiseks on soovitatav kõik valveaega puudutavad kokkulepped alati sõlmida kirjalikult. Kui valveaja rakendamises kokku lepitud ei ole, ei ole töötaja kohustatud väljaspool oma tööaega tööülesandeid täitma asuma.
Nagu eelnevalt mainitud, siis ei pea töötaja valveajal küll ilmtingimata asuma tööülesandeid täitma, et samuti ei saa töötaja täiel määral keskenduda puhkamisele. Seetõttu peab tööandja töötajale valveaja eest maksma tasu 1/10 ulatuses kokkulepitud töötasust. Näiteks juhul, kui töötaja töötasu on 20 eurot tunnis, peab tööandja iga valveaja tunni eest maksma töötajale 2 eurot. Kui töötaja asub valveajal tööandja korraldusel tööülesandeid täitma, loetakse selline aeg tööajaks ning selle eest peab tööandja töötajale maksma töölepingus kokkulepitud tavapärast töötasu. See tähendab et kui töötaja pidi olema valveajal 4 tundi, kuid 2 tundi pärast valveaja algust pidi ta asuma tööülesandeid täitma, siis tuleb töötajale tasuda 2 tunni eest valveaja tasu ning 2 tunni eest tavapärast töötasu.
See, kuidas ja millal täpselt valveaega kasutatakse oleneb suuresti pooltevahelisest kokkuleppest. Valveaeg ei pea ilmtingimata eelnema või järgnema tööajale, kokkuleppel võib valveaega kasutada ka päeva keskel, näiteks võib töötaja töötada hommikul ja pärastlõunal ning vahepealsel ajal olla valveajal. Oluline on valveaja ja tööaja planeerimisel see, et olenemata valveaja rakendamisest oleks töötajale tööandja poolt tagatud igapäevase ja iganädalase puhkeaja kasutamine. Töölepingu seaduse kohaselt peab töötaja saama kasutada igapäevast puhkeaega 11 järjestikust tundi iga 24 tunni jooksul, mis tähendab, et igale 13-tunnisele töövahetusele peab järgnema 11-tunnine puhkeaeg. See tähendab, et kui töötaja töötab päevas 8 tundi, siis võib töötajat valveajale rakendada samal päeval 5 tunni ulatuses. Igapäevase puhkeaja piirangut ei kohaldata siiski tervishoiu- ja hoolekandetöötajatele tingimusel, et töötamine ei kahjusta töötaja tervist ja ohutust. Kõigil tööandjatel on kohustus töötajatele võimaldada ka iganädalast puhkeaega, mille kohaselt iga seitsmepäevase ajavahemiku jooksul peab töötajale jääma vähemalt 48 tundi järjestikust puhkeaega. Summeeritud tööaja arvestuse korral peab iganädalane puhkeaeg olema vähemalt 36 tundi. Kui töötajale ei ole tagatud igapäevase ja iganädalase puhkeaja kasutamise võimalus, siis on valveaja kohaldamise kokkulepe tühine ning töötaja võib valveaja kohustuse täitmisest keelduda.
Eeltoodust tulenevalt on oluline valveaja kohta käivad kokkulepped sõlmida mõlema poole jaoks arusaadavalt seaduses sätestatud nõudeid arvesse võttes. Nõuetekohaseks valveaja kokkuleppeks ei saa lugeda kokkulepet, millest tulenevalt töötaja peab olema pärast tööd igal ajal tööandjale kättesaadav – valveaja kestus ning tasu peavad olema korrektselt ning selgelt kokku lepitud. Selge kokkulepe annab nii töötajale kui tööandjale kindluse, et teine pool oma valveaja rakendamisest tulenevaid kohustusi täidab. Abiks saab siin olla näiteks konkreetse töögraafiku koostamine, milles on selgelt ära märgitud nii töö-, valve- kui puhkeaja kestused.
