Töölepingu seadusest tulenevalt tekib igal töölepinguga töötajal ühes kalendriaastas vähemalt 28 põhipuhkusepäeva (TLS § 55). Kuni puhkuseseaduse (kehtetu alates 01.07.2009) jõustumiseni 1. jaanuar 2002 põhipuhkus vastavalt Eesti seadusandlusele ei aegunud ning nimetatud õigusaktis kehtestati esmakordselt puhkusenõude õigus kuni nelja viimase aasta eest antavale puhkusele, sealjuures enne seaduse jõustumist tekkinud puhkusereserv ei aegunud. Hiiglaslikud puhkusesaldod “lohisesid kaasa” ettevõtte puhkusearvestustes kuni 01.07.2013 vastavalt 01.07.2009 jõustunud töölepingu seaduse § 137-le.

Uues töölepingu seaduses lühendati ka puhkusenõude aegumistähtaega (TLS § 68 lg 6), mis kehtib tänini, et motiveerida töötajaid võtma põhipuhkust välja igal aastal ja vältida ületöötamist ning pakkuda töötajale võimalust regulaarselt väljuda töörutiinist.

Töölepingu seadusest tulenevalt aegub töötaja puhkusenõue ühe aasta jooksul alates selle kalendriaasta lõppemisest, mille eest puhkust arvestatakse ja aegumine peatub ajaks kui töötaja kasutab emapuhkust, isapuhkust, lapsendajapuhkust või vanemapuhkust ning ka juhul kui töötaja on aja- või asendusteenistuses.