Euroopa Kohus tegi 10. septembril 2015. a märkimisväärse otsuse (C-266/14) asjas, mis puudutas töötajate tööaja arvestust, kellel ei ole kindlat või tavapärast töökohta. Otsuse järgi tuleb lugeda töötaja tööaja hulka aeg, mil ta liigub oma elukohast esimese kliendi juurde ja samuti viimase kliendi juurest töötaja elukohta.

Kõnealuses asjas olid vaidlevad pooled Federación de Servicios Privados del sindicato Comisiones Obreras (CC.OO.) ja Tyco Integrated Security SL ja Tyco Integrated Fire & Security Corporation Servicios SA.

Tyco tegeleb Hispaanias turvasüsteemide paigaldamise ja hooldamisega. Et 2011. a otsustas ettevõte piirkondlikud kontorid sulgeda ja arvas kõik töötajad Madridis asuva peakontori töötajate hulka, siis said provintsides tegutsevatest Tyco tehnikutest justkui kaugtöötajad. Tööülesanded jagati piirkondlikele töötajatele mobiilseid vahendeid kasutades. Enne piirkondlike kontorite sulgemist algas tehnikute tööpäev kontorist, kust võeti objektile sõiduks auto, saadi teekonnaleht külastamist vajavatest klientidest ja tööpäeva lõppedes garažeeriti tööandja sõiduauto taas kontori juures.

Pärast struktuurseid muudatusi ei arvestanud Tyco töötajate, kellel puudus kindel või tavapärane töökoht, elukoha ja klientide vahel liikumiseks kuluvat aega tööaja hulka, vaid pidas seda puhkeajaks. Tyco põhjendas oma otsust sellega, et “ehkki töötajad peavad läbima teatava teekonna, et jõuda neile määratud kliendini, on töötajate tegutsemise ja kohustuste esemeks teha turvasüsteemide paigaldamise ja hooldamisega seotud tehnilisi töid. Elukoha ja klientide vahel liikumise ajal töötajad seega ei tegutse ega täida oma kohustusi.”

Sellest lähtuvalt esitas põhikohtuasja arutanud kohus Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, milles palun Euroopa Kohtu tõlgendust direktiivi 2003/88 (tööaja korralduse teatavate aspektide kohta) artiklis 2 esitatud mõistete “tööaeg” ja “puhkeaeg” määratlusele. Eelotsusetaotluses esitatud küsimus oli:

“Kas direktiivi 2003/88 artiklit 2 tuleb tõlgendada nii, et aeg, mis kulub teekonnale, mille tööpäeva alguses ja lõpus läbib püsivat töökohta mitte eviv töötaja, kel tuleb siirduda iga päev oma elukohast ettevõtja kliendi juurde, kes on iga päev erinev, ja tulla teise kliendi juurest, kes on samuti iga päev erinev, (kusjuures kliendid asuvad alati kas suuremal või väiksemal geograafilisel alal) tagasi oma elukohta (järgides teekonnalehte või nimekirja, mille talle on eelmisel päeval kokku pannud ettevõtja), kujutab endast põhikohtuasja asjaoludel […] “tööaega” vastavalt selle mõiste määratlusele direktiivi artiklis 2 – või siis, kas seda tuleb lugeda, vastupidi, “puhkeajaks”?”

Olles analüüsinud kõiki direktiivi 2003/88 artiklis 2 toodud mõiste “tööaeg” komponente leidis Euroopa Kohus, et “Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta artikli 2 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas, kus töötajatel ei ole kindlat või tavapärast töökohta, on aeg, mille töötajad kulutavad iga päev liikumaks oma elukohast tööandja määratud esimese kliendi juurde ja tööandja määratud viimase kliendi juurest oma elukohta tagasi, käsitatav “tööajana” selle sätte tähenduses.”

Euroopa Kohus tõi välja järgmised põhjendused.

1. “Asjaolu, et enne piirkondlike kontorite kaotamist pidas Tyco puudutatud töötajate liikumist päeva alguses kliendi juurde ja päeva lõpus kliendi juurest tagasi tööajaks, näitab samuti, et ülesanne juhtida sõiduk piirkondlikust kontorist esimese kliendi juurde ja viimase kliendi juurest piirkondlikusse kontorisse tagasi, kuulus varem töötajate kohustuse ja tegevuse hulka. Sellise ringi liikumise laad ei ole pärast piirkondlike kontorite sulgemist muutunud. Muutunud on üksnes sõidu alguspunkt.”
2. “Et töötajat saaks pidada oma tööandja käsutuses olevaks, peab see töötaja olema pandud olukorda, kus ta on juriidiliselt kohustatud täitma oma tööandja juhiseid ja viimase jaoks tegutsema. Sellega seoses olgu märgitud, et elukoha ja klientide vahel liikumise ajal on niisuguses olukorras olevatel töötajatel, nagu põhikohtuasjas, teatav vabadus, mida neil ei ole kliendi juures teenuse osutamise ajal, kuivõrd nad jõuavad neile määratud kliendi juurde tööandja poolt kokku lepitud ajahetkel. Euroopa Kohtu käes olevast toimikust ilmneb siiski, et niisugune vabadus oli neil juba enne piirkondlike kontorite kaotamist, kui teekonnale kuluvat aega arvestati tööajana alates piirkondlikku kontorisse jõudmise kellaajast, nii et ainus muutunud element on alguspunkt, millest kliendi suunas starditi. Töötajal lasuv kohustus järgida tööandja juhiseid ei ole oma õigusliku laadi poolest sellisest muudatusest mõjutatud. Teekonna kestel on töötajad allutatud tööandja juhistele; viimane võib klientide tellimusi muuta või tühistada või lisada. Igal juhul tuleb märkida, et teekonna vajaliku kestuse jooksul, mida enamasti ei saa lühendada, ei ole töötajatel võimalik oma aega vabalt hallata ega pühenduda oma huvidele, mis tähendab, et nad on oma tööandja käsutuses.”
3. “Mis puudutab mõiste “tööaeg” kolmandat koostiselementi direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 1 mõttes, mille kohaselt töötaja peab tegema vastaval ajavahemikul tööd, siis olgu märgitud, et töötaja, kel ei ole enam kindlat töökohta, täidab kliendi juurde siirdudes või kliendi juurest ära tulles oma kohustusi ja teda tuleb pidada selle teekonna kestel tööl olevaks. Kuivõrd liikumine on kindlat või tavapärast töökohta mitte omavate töötajate staatusega lahutamatult seotud, ei saa kõnealuste töötajate töökoha käsitust taandada ainult nende füüsilisele viibimisele tööandja klientide juures.”

Tööinspektsiooni kommentaar, kas ja kuidas mõjutab Euroopa Kohtu otsus Eestit

Kommenteerib tööinspektsiooni peadirektori asetäitja töösuhete järelevalve ja õiguse alal Meeli Miidla-Vanatalu Oluline on märkida, et Euroopa Kohtu otsus puudutab väga kitsast töötajate ringi ning otsuses väljendatud põhimõtet ei saa laiendada töötajatele, kes on tööülesannete täitmisel seotud kasvõi osaliselt tööandja poolt võimaldatud tööruumidega. Kõnealuses kohtuasjas oli vaatluse all olukord, kus töötaja käis tööülesandeid täitmas otse oma kodust klientide juures ning tal ei olnud tööandja kontoris töötamise kohustust. Seejuures tulenes kontorita töötamise kohustus tööandja tahtest, mitte töötaja soovist või valikust. Ka Eesti õiguse kontekstis, kohtuasjas käsitletud olukorda hinnates, ei saa rääkida vaid oma kodus ja kliendi juures tööd tegeva töötaja liikumisel kodust tööle ja tagasi tavapärasest tema isiklikust vabast ajast, vaid tegemist oli selgelt tööandja korraldustele alluva ajaga ehk tööaja direktiivi ja seaduse mõistes tööajaga. Seega Euroopa Kohtu otsus Eesti õiguskorda arvestades mingit uut lähenemist kaasa ei toonud. Kui töötaja allub tööandja juhtimisele ja kontrollile, siis on tegemist tööajaga. Üldjuhul ei loeta tööle mineku ja töölt tuleku aega tööajaks nendel töötajatel, kellel on olemas töölepinguga määratud ja tööandja poolt võimaldatud töö tegemise koht kontoris või mõnes muus tööruumis, kuid kes vahel suunduvad otse kliendi juurest koju või kodust kliendi juurde. Sel juhul algab tööaja arvestus töökohale jõudmise või tööülesannete täitmise hetkest ning lõppeb tööülesannete täitmise lõpetamise hetkega. Siiski on teatud erandid, kus tööajana saab vaadelda ka tööülesannete täitmisega seotud tööle minekut ja töölt tulekut. Alati ei ole asi aga selles, kas konkreetset aega saab käsitleda tööajana või mitte, vaid hinnang tuleb anda lähtudes sellest, kas konkreetsel ajal tegutses töötaja tööandja huvides või mitte ning kas ja kuidas see on seotud pooltevaheliste kokkulepetega. Näiteks, kui müügitööd tegeva töötajaga on tema initsiatiivil sõlmitud kokkulepe, et ta teeb tööd kodukontoris ja klientide juures, kuid tal on igal ajal võimalus teha tööd ka tööandja kontoris, ei saaks üldjuhul lugeda sõitu kodust kliendi juurde ja tagasi tööajaks. Samas, kui see sõit toimub kokkulepitud tööaja kestel, siis see loetakse tööajaks ja ka tasustatakse vastavalt. Eesti siseriiklikku õigust ehk töölepingu seaduse võimalusi silmas pidades ei ole ju poolte vahel keelatud kokkulepped, mille kohaselt sõiduaeg tasutakse ühe tariifiga, aga tegelik väärtuste loomise aeg teisega ehk töötasu kokkulepetega on kindlasti võimalik jõuda mõlemale poolele mõistlike lahendusteni.

 

Lisatud NJORD advokaadibüroo vandeadvokaadi ja partneri Katrin Sarapi kommentaar kohtuasjale C-266/14

Euroopa Kohtu otsusest ei saa teha üldist järeldust, mille kohaselt tööle sõitmine käib tööaja alla. Sellised kulutulena levivad üldistused on eksitavad. Euroopa Kohus ei ole sellisele üldisele järeldusele jõudnud. Lähtuma peab konkreetsest asjaoludest, mis annavad õiguse lugeda töölemineku aega tööajaks. Selles kohtuasjas töötajate töötegemise kohaks olnud kontori olemasolu kadus ning hommikul kontorisse mineku asemel suundusid töötajad otse kliendi juurde. Kliendi kohtumised määras tööandja. Seega, ainus asi, mis töötajate jaoks muutus, oli sõidu alguspunkt, milleks oli eelnevalt kontor ja pärast muudatust töötaja kodu. Esmapilgul tundub kohtu järeldus, et kodust esimese kliendi juurde minek ja viimase juurest koju jõudmise käsitlemine tööajana, ebamõistlik ning selle põhjendatus küsitav. Sisulist vahet ei saaks olla selles, kas töötaja sõidab hommikul tööle kontorisse või kliendi juurde. Transpordivahendis veedetud aeg on sama ning üldjuhul selle aja jooksul töökohustusi ei täideta. Seda ka siis, kui transpordivahendiks on tööandja sõiduk. Samas on kohtu järeldus tööaja määramises loogiline, sest töötajad kaotasid võimaluse vabalt otsustada, kui pikk on teekond nende elukohast tööpäeva tavapärase algus-ja lõppkohani ja neid ei saa kohustada võtma endale vastutust tööandja valiku eest kontoritest loobuda. Ehk kui enne valis töötaja töökoha võimaluse korral elukoha järgi, siis nüüd ei ole see temast sõltuvalt enam võimalik. Kui töötaja elab Tallinnas ning kliendid asuvad Tallinna piires, siis tõenäoliselt suuremat erisust muudatus tööandjale kaasa ei too. Küll aga peab tööandja arvestama, et sarnases olukorras töötaja, kelle elukoht on Haapsalu, tuleb sõiduaeg Tallinnasse kliendi juurde ja õhtul kliendi juures koju lugeda tööajaks. Viidatud kohtulahendi valguses suureneb tööandja vastutus töötervishoiu ja tööohutuse küsimustes. Kuna kontorisse sõitmiseks kuluv aeg ei ole tööaeg, ei vastuta tööandja selle aja jooksul juhtunu eest. Olukorras, kus see aeg loetakse tööajaks, vastutab tööandja selle aja jooksul juhtunu eest. Tõenäoliselt ei ole põhjendatud tööandjate kartus, et töötajad võivad hakata sellist tööle mineku ja koju jõudmise aega oma huvidest lähtuvalt ära kasutama. Kuna tööandja koostab töötajale päevakava (kliendikohtumised), saab tööandja päevakava planeerimisel arvestada töötaja elukoha ja kliendi asukoha vahelist vahemaad. Seega, olenevalt klientide asukohast ja töötajate elukohast, saaks tööandja tööülesanded jagada näiteks piirkonna kaupa. See tähendab, et Haapsalus elav töötaja kohtub klientidega lääne piirkonnas ning Tallinnas elav töötaja põhja piirkonnas jne. Kohus on otsuses selgitanud, et selline olukord annab tööandjale vabaduse elukoha ja klientide vahel liikumiseks kulunud aja eest töötasu kindlaksmääramisele. Seega on töölepingus võimalik kokku leppida töötasu sisulise töö tegemise ja sõiduaja eest.